Apelsinikarva kohake

Purskmäed

2009-03-10T22:01:00.004+02:00

Uus vanusenumber sai mäe tipus väärikalt vastu võetud. Kõik vanad kondid kokku kogutud ja uuesti mäest alla komberdatud. Kes arvab, et alla tulla on lihtsam kui üles minna, see eksib rängalt. Alla tulles oled sa juba tunduvalt vanem ja noh, sellises vanuses mägedes turnida... see pole enam naljaasi.
Aga ega ma polegi naljamees.

Rännumees olen.

Rännujänes õigemini.

Nüüdseks olen jõudnud Montserrati. Kohaliku vulkaani (nimega väävli mäed) otsa ma siiski ei kavatse ronida. See on häbemata aktiivne nimelt ja mul pole mingit plaani röstjäneseks saada. Alates 1995. aastast kipub see vulkaanike alatihti purskama. See meenutab mulle hirmsasti ühte mutukat nimega Petuunia. Too oli samasugune. Kui ta kord millegi peale ärritus ja hakkas kärtsuma ja mürtsuma, siis põgenesid kõik mutukad, ka vapraimad, kapi alla peitu ja ega ta enne vait ei jäänud kui tema ümber tekkis permanentne mutukavaba tsoon. Ja isegi siis turtsatas ta aegajalt ähvardavalt. Ma räägin, just nagu Montserrati vulkaan. Pool saarest on täiestielamiskõlbmatuks muutunud. Ja olgem ausad, isegi mina ei lähe teda torkima. Vaatan pisut siin põhjapoolses osas ringi ja siis üritan iidse ja habemega saarele jõuda. Ega mul polnudki plaanis siia saarekesele tulla. Üritasin sadamast õiget laeva leida, millega edasi liikuda ja kohtasin üht veidike kõikuva sammuga mutukat, kes väitis, et tema laev nimega "Must Pärl" just minu soovitud sihtkohta suundub. Hiljem kuulsin ma muidugi, kuidas ka vandus, et tema laev läheb ka Havaile, Alaskasse ning otse kuu peale. Kuna aga kõik teised laevad olid juba lahkunud, otsustasin siiski vaadata kuhu ta suundub. Ja pealegi, kui ta oleks tõesti kuu peale läinud, siis ma ilmselt poleks seda reisi kahetsenud.

Ei, ma pole surnud, aga vananen kiiresti

2009-03-05T09:42:00.002+02:00

Vaatasite, et siin blogis on kuidagi vaikseks jäänud. Arvasite, et olen oma Suurel Reisil ära eksinud või hoopistükis õnnetul kombel otsa saanud. Eeei. See on asjatu hirm. Ma olen vastupidavam kui välja paistan (eriti kui arvestada, et ma ei kipu välja paistma).
Jah, internetist jäin ma küll juba Poolas ilma. Nimelt jäid minu internetimutukad poola piiril vahele. Nad üritasid midagi illegaalset riigist välja smugeldada. Ma täpselt ei uurinud, mis see oli. Võibolla ongi parem kui ma ei tea. Igatahes jäid nad minust Poola piirile maha. Ei saa öelda, et nad oleks väga kurvad välja paistnud. Ma kuulsin (mul onnpikad kõrvad) kuidas nad itsitades juba pokrist põgenemise plaane haudusid. Ma ei kahtlegi, et see neil õnnestub. Selliseid ei püsi ju pudeliski, purgis või pokrist rääkimata.
Mina aga liikusin edasi. Kus ma kõik käinud ja mida näinud olen, seda ei jõua ma praegu kirjeldada. Võibolla kunagi kirjutan raamatu oma põnevast matkast. Praegu aga tahaks jõuda selleni, miks ma üle nii pika aja taas kirjutan.
Ma nimelt olen jõudnud Ameerika maailmajao kõikse väiksemasse riiki - Saint Kitts ja Nevisesse.
Tervitused Pillele.
Praegu olen siis täpsemalt püha kitse saarel. Kohalikud indiaanimutukad (ma pean teile neist kuangi rääkima) nimetavad seda saarekest muidugi hoopis viljaka maa saareks (naabersaart Nevist aga kauni vee maaks). Pole ka ime. Pühal kitsel on viljakal maal hea põli.
Muide, mul on homme sünnipäev. Plaanin seda tähistada ronides Kitsekese kõrgeimasse kohta- Liamuiga mäe tippu. Varem kutsuti seda vulkaanikest mount Misery´ks. Leian, et see on sobiv koht järjekordse sünnipäevatähistamiseks. Mis saaks olla veel sümboolsem kui lisada just kannatuste mäel turjale veel üks aasta, mida koormana kanda läbi elu.

Siuh

2008-05-16T13:39:00.001+03:00

Pille, ma nägin sinu autot. Kihutas just minust mööda. Olen siin Poznanis parasjagu. Varsti jõuab Eestisse kah.

ära tegid

2008-05-05T22:15:00.002+03:00

Ei saa pikalt kirjutada. Varjame ennast. Nüüd ajab ka Poola politsei meid taga. Nimelt mõtlesime siin ka eestlaste Teeme Ära üritusele kaasa elada. Aga nagu ikka said mutukad asjast pisut valesti aru ja veedasid kohale kõik vähegi väärtusliku, mis kusagil vedeles või näis hüljatud olevat. Te ei kujuta ette kui palju vedelevaid rahakotte ja kellasid nad leidsid....
Mine veel mutukatega ümbermaailma reisile

Koks

2008-04-05T16:59:00.002+03:00

Munadepühadel toimus suur koksimisvõistlus. Asi läks kontrolli alt välja (kas keegi on üllatunud). 3 mutukal on koksimisest tugevamat sorti peapõrutus, 5 tükki on sinise silmaga ja pisemaid siikaid ei jõua keegi üles lugeda. See koksimine kujunes päris suureks mässuks. Läti politsei otsib algatajaid taga. Meie igastahes hiilisime öö varjus linnast välja. Nüüdseks oleme jõudnud Leedu piirile. Kui õnnestub, lipsame homme üle piiri.

Siit õpetussõnad teile: Pidage koksimisega piiri!

Ilusat kevade algust!

2008-03-20T13:08:00.001+02:00

Ahh kui ilus on kevad Riias. Päike paistab ja puudel on pungad ja õhk on täis arrrrmastust.
Ilus. ma arvan, et jääme siia veidike kauamaks!

Turaida, Sigulda, Endiselt Läti

2008-03-17T22:55:00.004+02:00

Eile jõudsime Turaida losivaremetesse. No sinna samma, kus teatakse olevat kuulsa Liivi vanema Kaupo kodukoht. Näis aga et peremeest polnud kodus ja linnuski oli hakanud pisut nagu lagunema...

Täna aga jõudsime Siguldasse. Äärmiselt kaunis linnake. Mutukad muidugi ei vaadanud ei paremale ega vasakule vaid tormasid kohe esimese suveniiriputka juurde, et osta endale väikesi kurikuulsaid kaunistatud kepikesi. Nüüd käime ringi nagu kari vanamehi. Kõik lonkavad kepi najale toetudes ja on ise ilgelt õnnelikud.

Ērģeme lahingutanner

2008-03-12T20:50:00.004+02:00

Mõist mõista mis see on: Härg läheb mõirates mäele, ei ole kõhus kõrrekest, ei maus marjavarrekest?

Oleme jõudnud Ērģeme (maakeeli Härgmäe) lahingu alale. See on see kurikuulus koht, kus Liivi ordu haledalt vene vägede käest lüüa sai. Me siin otsustasime kultuurilise harimise eesmärgil mutukatega see lahing uuesti läbi mängida.
Alguses läks kõik plaanipäraselt: Lahingu eel avastasid mängult väljale hobuseid söötma läinud "saksa" mutukad väikese põgeneva "vene" mutukate väe. Nad tegid näo nagu arvaks, et venelasi ongi vähe tormasid suure hurraaga otse vastaste laagrisse. Seal aga hüppas peidust välja veel musttuhat mutukat ( no vähemalt mustad olid nad küll) ja piirasid "orduväed" sisse.
Edasi oleks tsenaarium ette näinud, et Liivlaste väed põrmustati ja see lahing jäigi viimaseks välilahinguks neile. Aga Liivlasi kehastanud mutukad ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Nad võitlesid surmapõlgavalt ja mingi ime läbi õnnestus neil piiramisrõngast välja murda, oma väed taas koguda ning rünnakule asuda. Nad võtsid kasutusele muidugist oma ajast kõvasti ees olevad relvad - mudapommid... Need külvasid vene mutukate seas hirmu ja õudust ning lõpuks olid viimased sunnitud põgenema.
Niipalju siis ajaloo elutruust kujutamisest.
Nüüd aga lähen võtan osa "Liivlaste" metsikust võidupeost. Nad on oma võidu üle nii uhked. Nimetavad end Härgmäe härradeks või Ērģeme hertsogiteks ja on praegu valmis kasvõi kogu maailma vallutama. Samas arvestades kui suure õllevaadi nad kusagilt välja on otsinud, siis ilmselt ilma vallutamise asemel on neil ilmatu valu peas. Kuid juba kostub kutsuv pasunaheli, ka rindereporter tahab lõbutseda.

Valga

2008-03-10T20:49:00.003+02:00

"Kuidas me saame maailmale ringi peale teha kui maailm käib niimoodi ringi?" küsisid mutukad pühapäeva hommikul, endal silmad kui riisiterad. No tõesti, kes käskis neil siis nii palju "Pisikeste pruuli" tarvitada. piiri tuleb osata pidada.

need kes olid võimelised jalgu alla võtma asusid koos minuga Valga poole teele. Võtsime bussi. Mina sõitsin jänest. Mutukad pugesid lihtsalt pingi alla peitu ja magasid seal vaikselt edasi.

Valka jõudes tormasime kohe piirile. Pole ju mutukaist keegi varem välismaal käinud. Hüppasid teised siis piiril Eesti ja läti vahel. Üks pisike mutukas hüppas lausa 100 korda edasi tagasi, keeras siis otsa ümber ja hakkas koju tagasi minema. Teised küsisid, et mis siis nüüd? Mutukas vastas: "Kallid sõbrad, ma olen sada korda välismaal käinud. Rohkem oleks juba liig!"

Kui mutukad lõpetasid piiril lõbutsemise, otsustasime ikkagi selle öö veel Valgas veeta. Ja järgneva päevagi. Valga linnavalitsus pakub tööd Arboristile. Mõtlesin, et kandideeriks. Aga nad ei võtnud mind, väitsid, et ma närin kõik pungad puudelt. No tõesti, nagu nad kasvataks seal mandarini puid või midagist!

Õnnitlused

2008-03-08T10:52:00.004+02:00

Oleme endiselt Tartus,

Suurem osa mutukaid läks linna peale shoppama. Mina siin silun oma kasukat, et õhtul sünnipäevapeol ikkagi esinduslik välja näha. Isegi kui nad mind ei näe.

Petsil on kah täna sünnipäev.

Minu suurimad õnnesoovid sulle, kallis konnake!

Tartus, Sünnipäev

2008-03-06T18:32:00.005+02:00

Ümbermaailmareisi 3. raport.
Tartu

Eile hommikul asusimegi siis kõik ilusasti hääletama. Aga üks auto vuhises teise järel mööda ja keegi ei tahtnud õnnetuid rändureid peale võtta. Ei tea kas oli asi siis sellest et meid ei märgatud, kuna me oleme ikkagi suhteliselt pisikesed, või ei tahetud nii paljusid korraga peale võtta... Ei tea. ma kahtlustasin veel, et autojuhid lõid kartma. No mõni mutukas on ikka päris metsiku ilmega. Pole terve igaviku kammi näinud...

Olime juba oma kolm tundi hääletanud ja juba lootust kaotamas kui nägime eelmalt ühte tolmukarva autot lähenemas. Võttiski teine hoo maha ja keeras just meie juurest hoovi. Meil kulus vaid sekund taipamaks et see oli Pilleke ise. Tuhatnelja tormasime auto juurde ja sel ajal kui Pilleke laadis autosse Mpsi garderoobi, pugesime kõik salamisi kah taha pingile. Ruumi oli seal laialt ja elu ilus. Kuni Tartuni oli meil seega muretu elu. Mutukad korkisid lahti esimesed "imaginaarse imelised" ning üürgasid pool teed Tina Turneri laule laulda.

Pimedas jõudsime Tartusse. Suurem osa mutukaid magas selleks ajaks hambad laiali.

Teate, nii hea oli jälle vana tuttavat linna näha. Siin ju sai alguse minu ilus elu. Siit ma selle Pillekese leidsin. Ja oh kui palju mälestusi. Kuidas sai pehmetega pidutsetud... Ja kuidas me Petsiga tuttavaks saime ja...ehh. Kahju, et Petsi meiega pole.

Aga muide, mul on täna sünnipäev. Palju õnne mulle!

Sünnipäeva puhul käisime mutukatega Pühajärvel SPA-s, ja suusatamas. Ahh kui ilus ilm seal oli... Laia lund langes ja puha.

Praegu on aga väikene nukrus hinges. Ilmselt sünnipäevamasendus. Aastad rõhuvad turjal ja keegi meist ei saa nooremaks. Aeg libiseb käppade vahelt läbi ja oi kuidas tahaks seda hoida kinni...

plaanide tegemine

2008-03-05T09:54:00.002+02:00

Nii, Mutukad pakivad oma viimaseid asju kokku ja kohe asume teele. Mõtlesin, et kasutan veel viimast korda Petsi mugavat internetiühendust.
Pikkade ja tuliste arutelude käigus sai paika pandud esialgne liikumisplaan. Põhiline vaidlus käis teemal, et kumba pidi me maakerale tiiru peale teeme.
Et kas tiirutada maakera liikumise suunas või vastupidi. Romantilisem osa mutukatest väitis, et oleks ju ilus liikuda päikese tõusule vastu (ehk siis maakera tiirlemise suunas). See omavat lausa sümboolset tähendust ja pürgimist helgema tuleviku poole.
Praktilisema mõtlemisega vastasleer jällegi leidis, et mõistlik oleks liikuda maakera liikumise vastas suunas. Nii olevat maakera ümbermõõt näiliselt väiksem ja seega lühem maa kõndida. Seletus kõlas järgnevalt: Iga sammuga, mis sa astud, liigub maakera sulle vastu ja seega astud sa iga kord natuke kaugemale. Seega tuleb kokkuvõttes teha vähem samme.
Romantilisem pool üritas vastu väita, et vastupidi, maakeraga pärisuunas liigeldes jõuab kiiremini edasi, sest rändurite liikumiskiirusele lisanduvat siis ka maakera liikumiskiirus.
Praktilisemad mutukad vaidlseid vastu, et kiirus on suhteline nähtus ja sõltub suuresti taustsüsteemist. Aga ei tasu võtta suuremat taustsüsteemi kui see, mis reaalselt midagi mõjutab. Ja et see kui kiirelt me universumis liigume ei loe matka mõttes mitte kui midagi ning õigem on ikkagi liikuda vastu maakera pöörlemise suunda.
Romantilisem osa mutukatest jälle väitis, et just tuleks vaadata laiemast vaatenurgast, sest olevat me ju üks universumiga, mitte eraldiseisev üksus.
See vaidlus kestis edasi ja edasi, minu vaesed kõrvad väsisid ära ja ma läksin pugesin põhku. Hommikul kui ärkasin vaidlesid mutukad endiselt. Et nad ka ühist seisukohta ei suuda võtta.

Otsustasin ainuisikuliselt, et hakkame liikuma lääne poole. Minu poolest jäägu maakera või seisma, aga ma olen alati tahtnud Pariisis käia. Ja eks pärast siis näeb, kuhu edasi.

Nii, näikse, et mutukad on oma asjad vahepeal enamvähem kokku saanud ja läheme ongi aeg lahkumiseks. Plaanime hääletada ja mandrile pääseda. Edasi võtaks suuna Tartu peale. Käiks veel Hakut vaatamas ja kontrolliks kuidas poheemmutukad, end üleval pidanud on. Ja siis Lätti!

Orissaares

2008-03-03T14:10:00.003+02:00

Ümbermaailmareisi 1. raport

Lahkumine metsast oli südantliigutavalt kaunis. Lahkujad lehvitasid ja soovisid kõike paremat. Mutukate segakoor esitas loo "Teele teele mutukakesed". Olgugi, et segakoori read olid kõvasti kahanenud kõlas laul peaaegu et kaunilt. Kuigi võibolla oligi see tingitud hõrenenud ridadest - vähem möödalauljaid. Vastuseks esitas meie pasunaorkester loo: "Kui kallist kodust läksin..."

Mahajääjad toppisid lahkujatele veel hädavajalikku kraami kaasa ning hüüdsid õpetussõnu.

Isegi siis kui me olime juba kodumetsa seljataha jätnud võis aegajalt veel kohata mõnda mutukat, kes ähkides meile järele jooksis, et manitseda mõnda reisumeest. "Hoia jalad kuivad!" "Vaata et sa krokudillidega tüli norima ei lähe!" "Hoidu tumedasilmsete libekeelte eest!" "Vaata et sa endale mõnda võõramaa haigust külge ei saa!" "Kas sa ikka sooja aluspesu võtsid kaasa?" jne jne jne

Kõikidest manitsustest hoolimata oleme edukalt oma karavaniga Orissaarde jõudnud. Selgus et nii suure kambaga matkamine on kohutavalt aeganõudev tegevus. Koguaeg kipub keegi maha jääma või tahab jalgu puhata või pikniku pidada või mida iganes. Tuleb kõrva taha panna, et ilmselt me kogu maailmale jala tiiru peale ei tee. Täna õhtul toimub Petsi juures koosoleks mutukate helgeimate peadega. Paneme paika esialgse teekonna (ühel mutukal on gloobus ja jäme punane pliiats). Samuti tuleb varusid täiendada.

Rääkides Petsist. Näikse, et ta ei taha meiega ikka kaasa tulla :(. Ütleb, et keegi peab ju kodu valvama ka jääma. Häbematune. Kas temas polegi siis seikleja verd? Isegi mina, elus palju näinud jänes, ihkan näha midagi uut.

pets küll ütles, et jääb mind ootama, aga mina ei tea kas neid konnasid saab usaldada... Lubasin talle mnt Everesti tipust postkaardi saata...

Homme (või siis ülehomme) asume jälle teele. Eks kuulete meist veel.

Ettevalmistused

2008-02-22T08:58:00.003+02:00

Justkui vastuseks Lugupeetud Lasiklooma kommentaarile teatasid terve hulk mutukaid olles kuulnud minu ümbermaailmareisi plaanist, et vot nemad tahavad ka kaasa tulla. Nüüd käib metsa all kohutav sagimine ja pakkimine. Just vaatasin kuidas pisike mutukas nimega Krumpstein endast vähemalt 3 korda suuremat kotti seljas tassis ja pomises omaette arutleda, et kas ikka piisab 68 paarist sokkidest ja 45 komplektist soojast pesust. Ehh neid küll.
Lahkumine on plaanitud homme pärastlõunaks. Meie esimeseks sihtpunktiks saab olema Orissaare. Üritan Petsi veenda kah reisile tulema. Ja eks ma katsun teid ikka oma liikumistega kursis hoida, kuigi ma ei tea kui palju mul õnnestub internetti saada.
Kuigi olen avastanud, et mutukate seas on ka väga tugeva tehnilise taibuga mäkaiver-tüüpe. Kes tõemeeli suudavad nätsust ja paarist traadijupist vastuvõtja valmis nikerdada.

uued plaanid

2008-02-21T14:22:00.003+02:00

Olen endiselt elus, kui kellelgi on tekkinud vastupidiseid kahtlusi.

Kohe väga elus. Ja mul on plaan!

Ma kavatsen minna ümbermaailma reisule. Käesoleval hetkel tegelen intensiivselt asjade pakkimisega. Praeguse seisuga olen suutnud kaasa pakkida hambaharja, käteräti ja paanikašokolaadi (ja natuke kuivatatud mandariinikoori hädaolukorraks). Mis te arvate, kas on veel midagi olulist, mis tuleks ilmtingimata kaasa pakkida?

Ood jõulusöömingule

2007-12-30T12:25:00.000+02:00

Ilusat aastavahetust teile ja Hyvää Uuta Vuota.
Ja väike laulusalm lõpetuseks, mis pajatab minu üksildastest jõuludest (st nad polnud midagi üksidased, see pole võimalik, kui sul on umbes miljon mutukat ümberringi, aga ilma Pilleta) ja aastavahetuseplaanidest:

Siis kui minu Pillekene oli väike Plika
Jõuluöösel mandariine mulle ta tõi ikka.
Mutakai´ga kõneldagi Pillekene proovis
Minuga ta juttu ajas, head uut aastat soovis

Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö,
lisaks verivorstijupp ja kapsasupp.
Väike piparkoogileib, paks ja pruunikas seib
Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö!

Nüüd ma elan paksus metsas, Pillet harva näen ma
Aga jõuluõhtul vaja oleks ühtki sõpra
Pakin oma seitsa asja, tõstan kõik nad reele
Aasta lõpuks Muhumaale asun kärmelt teele

Sellised me juba kord oleme...

2007-10-09T21:54:00.001+03:00

"Vapper jänes"

Sügis

2007-09-30T18:34:00.000+03:00

Olete tähele pannud - õues on sügis. Metsad lõhnavad seente, mulla, langenud lehtede ja niiske sambla järele. Selline natuke nukker, aga väga ilus.
Pilleke käis ükspäev oma uue jalgrattaga mind vaatamas ja tegi mulle natukene sõitu isegi. Rääkis mulle oma raskest elust ja mina jälle kaebasin mutukate peale. Oli äärmiselt värskendav jutuajamine.

kas see ongi lõpp?

2007-09-05T20:04:00.001+03:00

Olles nüüd metsajänku olen peaaegu et unustanud kuidas kirjutada arvutiga. See toksimine on eriti vaevaliseks muutunud ja lauseid ka enam moodustada ei oska. Aga metsas on tunda sügist.

Kuna ma enam eriti tihti internetti ei satu, siis arvan, et mul tuleks see blogi sulgenuks kuulutada. Või kui kellelgi on vastuväiteid, siis esitada need paari järgneva kuu jooksul. Aitäh ja tänan tähelepanu eest!

P.S Tervitusi Petsile

vabandused...

2007-05-16T23:21:00.000+03:00

Olles nüüd metsajänku satun ma kohutavalt harva internetti ja siis nagu ei oskagi kohe kusagilt kirjutama hakata. Mitte, et mul midagi öelda poleks. Ei, kaugel sellest. Seda kõike on lihtsalt nii palju, et mina oma väikeste käpaksetega ei jõua kuidagi seda üles trükkida. Vaadake, mutukad on ju täiesti püsimatud ja täis uskumatuid vempe ja veidrusi. Iga päev juhtub midagi eriskummalist. Ja kui midagi ei juhtu, siis on see kohe eriti eriskummaline. Aga et seda üles kirjutada, peaks ma omale neti metsa vedama ja pidevalt klahve klõbistama. Seda aga ei juhtu niipea. Seetõttu peategi leppima äärmiselt harvade sissekannetega.
Muide. Pilleke on tagasi. Väheamalt minul on sellest äärmiselt hea meel. Ta käib mind ikka aegajalt vaatamas ka. Räägib uudiseid laiast maailmast ja puha. Eile võttis ta mu linna kaasa. Just seetõttu saangi praegu siin kirjutada. Homme aga lubas ta mu juhul kui ta ära ei unusta, ühte minu väga armsat sõpra vaatama viia. Proovigu ta vaid unustada....

2007-04-11T10:27:00.000+03:00

Huhh, lõpuks ometi julgesin metsasügavustest oma peidikust välja ronida. Seekord pääsesin lihavõttepühadest hästi. Kas te üldse kujutate ette kui keeruline on lihavõtete ajal jänes olla. Kõik nõuavad värvilisi mune ja maiustusi. Ja hei, ma ei ole shokolaadist...

Ei, ma ei ole surnud...

2007-04-01T12:05:00.001+03:00

...kuigi paljud näikse nii arvavat. Ma lihtsalt olen aktiivsest elust tagasi tõmbunud. Loobusin nii oma mandarinikasvatusest kui pesupulbritööstusest, samuti müüsin maha oma raudtee osaluse. Olin nad jalule aidanud, edasi saavad nad ilma minuta ka hakkama. Nüüd on mul raha küllaga ja saan lubada endale puhkust looduskaunis kohas. Vabal ajal (ja kogu minu aeg on vaba) majandan ma mutukaid või hulgun niisama metsas ringi. vaba jänese elu on võrratu. Aegajalt võtan ette mõne retke Orissaarde, et seal ühte konna külastada.

Aga paar päeva tagasi käis Pille mul külas. Ma tean küll, et igal kevadel võib teda minu kandis riisumas näha. Ma oleks teda ehk aidanud, aga mu käpad on liiga lühikesed ja rehavarred on neil teadagi oi kui pikad. Aga no olin vähemalt talle seltsiks. Paistis, et temagi rõõmustas minu nägemise üle. Rääkisime pikalt maailma asjadest. Sain palju huvitavat teada. Aga teile ei räägi. Vot.

Aga ilmad on nii ilusad!!! Minge õue! Kohe! Marss!

Sünnipäev ja uued tuttavad

2007-03-07T14:27:00.000+02:00

Smugeldasin end prk Kallase auto peale ja olengi Tartus. Täna tähistame väikese seltskonnaga tagasihoidlikult minu sünnipäeva. Ega ma neid eriti ei tunne, aga paistab üks lõbus ja vahva seltskond olevat. Üks paras seakari muidugist. Kärsik, Põrsik ja Kõrsik on selised lustlikud vennikesed, veidike veidrad. Tirilumps tundub nende kõrval lausa asjalik. Taaniel on muidugi veel noor, ning teda me üritame mitte halvale teele viia (või noh mina üritan, aga kolm põrssakest on selle teejuhatamise justkui oma hingeasjaks võtnud). Ull Unt Udupasun on ka omamoodi tegelinski. Muidu täitsa asjalik. Ainult puhus minu tordilt minema nii küünlad kui vahukoore. Vägeva kopsumahuga. Aga kelle üle mul ikkagi kõige rohkem hea meel on, on loomulikult Pets. Ma ei osanud väga lootagi, et teda Tartus kohata võib. Aga noh, tal on ka homme sünnipäev, nii et võime täna koos tähistada :D

P.S Kui keegi tahab mulle kingitusi teha, siis ootan neid jõe tänaval :P.

Paaniline hirm vananemise ees

2007-03-04T16:25:00.001+02:00

Mul on varsti sünnipäev tulemas ja see paneb mind tõsiselt muretsema. Ah mis sa nüüd selle pärast põed, ütlete te kindlasti. Aga kas te tarkpead teate ka kui vanaks jänesed üldiselt elavad? Ja kas te üldese aimate kui kaua mina juba siin päikese all ringi hüpanud olen? Novot! Ma juba tunnen kuidas surm mulle kuklasse hingab nii et kõrvad ta haisvas hingeõhus laperdavad.
Aga üks on kindel, siin metsas Mutukate keskel ma küll oma sõnnipäeva ei tähista. Oi nad armastavad sünnipäevasid väga. Nad tulevad hommikul tordiga, millel on piinlikult täpne arv küünlaid ja kingivad sulle kuuldetorusid ja "Prillitoosi" viimase hooajaga kassette ja nii edasi. Ei, nad ei mõtle midagi halba. Kaugel sellest. Aga paha lugu on see, et nad üldse häbematult vähe mõtlevad. Igatahes kavatsen ma sel aastal (nagu eelmistelgi) oma sünnipäeva Tartus vastu võtta. See on üks igavesti noor linn. Ah et kuidas ma sinna saan? Ilmselt sõidan mõnel autol jänest.

Nähtamatu/nähtav

2007-02-25T10:48:00.000+02:00

Oi kui ilus ilm täna on. Just sobiv kohtumiseks vana hea sõbra Pillekesega. Ta on Saaremaad väisamas ja mina ka kogemata kombel linna juhtunud. Plaan on minna linnu lahele hulkuma nagu ennevanasti ikka kombeks meil oli. No kui ma veel nähtamatu olin. Mõnikord ma igatsen neid nähtamatuse aegu taga. Aga hei. Vähemalt ei istu mulle enam keegi peale. Linnas on muidugi palju keerulisem liikuda. Niisama ringi jooksev jänes! Loomakaitse ja muidu hoolsad linnakodanikud poevad nahast välja, et mind kinni püüda. Ja metsas on Rebased ja ükspäev nägin isegi jahimehi. Vot neid kardan ma üle kõige.
Aga teate, ma siin ükspäev avastasin, et ma päris kaotanud oma nähtamatuse võimet pole. veel parem, ma suudan seda mingil määral kontrollida. Kui ma väga tahan ja kõvasti pingutan, siis suudan end muuta peaaegu nähtamatuks! Oi ma olin õnnelik kui selle avastuse tegin.
See juhtus ühel päeval metsas. Üldiselt saan ma metsaelanike ja eelkõige teiste jänestega imeliselt läbi, kuigi nad on ääretult rumalad võrreldes nt minuga (aga nii kipub see enamasti olema jah). Aga ühel päeval kui mina parasjagu vana keldri juures jalutasin, nägin juba eemalt tulemas Humbertit. See on üks vana ja eriti ülbe jänes. No ta peab ennast maailma nabaks. kuidas ta siis ei tea, et see olen hoopis mina? Igatahes oli ta mind märganud ja tuli otsejoones minu poole peas selline nägu, et tal on plaan mind surnuks rääkida. Mina seda enneaegset surma niiväga ei tahtnud. Tahaks veel elada natuke. Igatahes hoolimata ilmselgest faktist, et ta mind näinud oli, üritasin end võimalikult märkamatuks teha. Tegin näo, et mind pole seal ja lootsin, et... noh, ühesõnaga lootsin imet. Ja päris imelik oli vaadata kui ta siis järsku poole hüppe pealt seisma jäi, lollil ilmel keldri poole vahtis, tagakäpaga kukalt sügas ja siis pettunult minema lippas. Ja see pole ainus kord!

P.S minu meelest on see karjuv ebaõiglus kui intelligentsetele loomadele valmisõigust ei anta. Ma tahan samuti ju Eestimaa Elu Edendada. Hähh, kui veidi vanemaks saan, siis hakkan ise presidendiks, kui mitte kuningaks.

Uudiseid mutukarindelt.

2007-02-17T11:43:00.000+02:00

Mutukarindel muutusteta.
nad on eniselt hullud.
Vaadake kui inimesed ja mõistlikud jänesed vaatavad kõiki neid tähtpäevasid ja kommertspidustusi kerge sarkasmiga. No mutukad võtavad kõike väga südamesse ja tähistavad iga tähtpäeva ja kalendripüha kui oleks selle vahele jätmine karistatav surmanuhtlusega. Nad kipuvad alatihti üle pingutama.
Te oleksite pidanud nägema neid sõbrapäeval! Isegi Krahvinna Baudelairbonboux (teate küll see eriti uhke ja kõrk mutukas) oli endale punaste vilkuvate südamekestega kaunistatud kübara muretsenud. Ja tema oli väga tagasihoidlik võrreldes teistega. Metsas avati valentinipäeva postkast, mida tuli iga tunni aja tagant tühjendda, sest ta täitus nii kiiresti. isegi mulle saadeti paarsada kaarti. Ma ei taha teada, mis siis veel populaarsemad mutukad said. Ja terve metsaalune oli paarikaupa jalutavaid mutukaid täis. Juba mitu nädalat tagasi oli igaüks endale paarilise otsinud ja selle pärast nii mitugi kaklust maha peeti. Aga valentinipäeval üksinda olla, see oleks mutukate jaoks sama kui jaanipäeval mitte tuld teha või jõulude ajal mitte kinke saada.
Ja noh, nüüd algab see seaaasta. Juhtumisi sattusin kuulma kuidas mutukate ühendsegakoor harjutas laulu nimega: "Ah sina vana õnnelik siga!". See oli kole. Ja annab ettekujutuse sellest, mis ees ootab täna õhtul...

The best things in life are free!

2007-02-14T10:37:00.000+02:00

Nagu näiteks sõprus! Ilusat sõbrapäeva kõigile kes end puudutatuna tunnevad. Kallid olete! Sina ka Pets!

lumelinnast ja plaanide muutusest

2007-01-22T19:53:00.000+02:00

Lubasin kunagi kauges minevikus oma suurtest plaanidest rääkida. Tingimuseks oli see, et blogger hakkab mind normaalselt sisse logida laskma. Samahästi oleks võinud ma öelda ka et blogin siis kui päike tõuseb läänest, vesi voolab üles mäge või lumi sajab maha.
Aga see viimane ongi juhtunud. Oo imet. Sellega seoses jäävad minu suured plaanid ka ära. Nimelt kuna meil selline lumevaene talv oli, siis hakkasin ma end oma valges rüüs kuidagi veidralt tundma... No ma ei tea, nagu hakkaks laulatusele minema. Ja need rebased... no ei andnud teised mulle rahu, muudkui piilusid ja luurasid. Oligi siis plaan oma seitse asja kokku pakkida ja Tartusse ära tulla. Eriti kuna ma olen kuulnud, et Pillel pidi olema probleeme allüürnikega ja ta nendega hakkama ei saavat. No minul on kogemusi igasuguste pisikeste kantseldamisega. Küll ma oleks selle wincenti ja tema sugulasedki enda pilli järgi tantsima pannud.

Kuna nüüd aga lumi maha tuli, siis jääb see mõte ehk katki. Vähemalt lume sulamiseni olen veel metsas.

Muide mutukad on lumest hullupööra vaimustuses. nad ehitasid lumelinna. Mitte sellise, nagu ma olen näinud inimeste seas... no sellist kahe liumäe ja kolme muu ehitisega. Oo ei. Esiteks asub kogu nende lumelinn lume all. Seal on pikad pikad ja keerulised labürindid, lõputud lausa. Ja suured saalid ja väikesed saalid ja saalid, mille kohta saal on palju öelda, pigem luuakapp. Ja lumelosse ja lossitorne, müüridele mehi morne. Lumelohe seitsme peaga...No ja loomulikult on seal ka liumägesid ja tontlikke kujusid ja kõike noh. Ning iga päev nad muudkui laiendavad ja parandavad seda lumelinna. Tõsi aegajalt satub keegi, mõni kits või rebane või jänes kogemata nende lumelinnale peale astuma ja seda lõhkuma nii. Oi kui vihaseks selle peale mutukad saavad. Nad kogunevad suureks kambaks ja hakkavad pahategijat pisikeste lumekuulidega loopima. Nad on uskumatult täpsed kusjuures. Ja uskumatult agressiivsed. Mõned isegi lavastavad kahjutööd, et saks lumesõda pidada... Hullumaja ma ütlen...

Vot nii

2007-01-06T15:26:00.001+02:00

Türklased armastavad jäneseid... või kuidas muidu seletada seda, et mindoli
selle lühildase aja jooksul, mil ma end MSN-i sisse ei loginud, tervelt 24
türklast oma listi lisanud. Ei no Tore tore.

Nüüd olen taas internetis ja mul on suured plaanid muideks. Aga ma räägin
neist kunagi hiljem, kui blogger, va põrsas, mind korralikult sisse logida
laseb.

Ilusaid jõule!!!

2006-12-19T11:57:00.000+02:00

Nii, kõht on mandarinikoori tihkelt täis (aitäh laiskloom). Akna taga langeb laia lund ja mina asun metsa poole teele. Mutukad ootavad. Ma usun, et see lumi on nad täiesti pööraseks muutnud. Peab neil veidike silma peal hoidma.Ma kardan, et enne jõule ma enam linna ei satu ning seetõttu saadan läbi oma blogi teile kõigile soojad jõulutervitused teele. Ja ärge siis liiga palju sööge. pärast hakkab kõht valutama. ja jõuluvanale lugege ilusasti luuletust. ja küünlaid ärge üksinda põlema jätke. Ja kallistage üksteist ometigi!

Linna

2006-12-16T10:23:00.000+02:00

Nii pakin nüüd paariks päevaks oma seitse asja ning lähen korraks linna. Vaja mutukatele mõningased kingitused tuua ning olen kuulnud, et traktori tänaval olevat hulganisti mandariinikoori hukka minemas. Sellist raiskamist ei saa mina taluda. Palju parem oleks linna minna, kui oleks selline ilus talvine ilm, mitte see vihm ja tuul. Mitte, et ma kaebaks, aga noh, vastik on ju...

2006-12-11T13:33:00.000+02:00

Ehh, jõuluoote aeg on ju ilus, aga ma tunnen puudust kolmest asjast:

lumest - öelge mis tahate, aga kuidagi nukker on niimoodi - Istuda kuuse all ja närida rohelist jänesekapsast ning ümiseda valgete jõulude unistuslaulu.

mandariinikoortest - siin metsas on häbematult vähe mandariinipuid ja Pillekest siin ka pole, kes muidu ju jõulueelsel ajal tonnide viisi eelmainitud puuvilju manustas ning koored ´lahkelt mulle jättis...

ja sellest kolmandast ka tunnen puudust.

Aga punkt nr 1 on tõsine. Mina kes ma olin täieliku märkamatusega harjunud ei suuda kuidagi harjuda selle tähelepanuga, mida rebased mulle pööravad. Oleks lumi oleksin jälle peaaegu nähtamatu.

Kaua võib?

2006-11-30T12:37:00.000+02:00

Ai ai kaua võib

varsti on talv aga lund pole ikka veel maas
ai ai kaua võib

suvi on läind aga ikka veel haljendab aas...

No tõesti kaua võib? Varsti on talv käes aga lumest võib siin ainult unistada. Mõtlesin, et peaks äkki oma kasuka taas suvisematesse värvidesse vahetama. Kohalikud rebased hakkavad minu vastu anomaalselt suurt huvi tundma niimoodi.

Lumest hoolimata käivad metsas suured jõuluettevalmistused (no tõesti, nagu valimiseelsed reklaamid, kas nad jaanipäeval ei tahtnud juba alata). Mutukad on püstihullud. Siin metsas on nad metsikumaks muutunud. Veel metsikumaks imestate? Jaah, veelgi metsikumaks.

Kuulsin, et üle Eesti püstitatakse jõulukuuski. No meie siin metsas loomulikut ei hakka enne midagi langetama, et siis uuesti püstitada. Valisime hoopis kohalikus metsas välja ilusa kuuse. Minu meelest oleks sobind see väike kuuseke, mis hoovi seisab, aga mutukad tahtsid ikka metsa kõige kõrgemat...jäägu neile nende soov. Ja nüüd turnivad kõrge kuuse okstel ja riputavad sinna "ehteid" otsa. Eheteks kasutavad nad kõike, mis vähegi läigib... Kujutage siis ette seda sätendavat ja säravat metsa kõrgeimat kuuske. See saab kaugelt vaadatult ilus olema. (lähemalt vaadates ilmselt ohtlik kõiki oma klaasi-, peeglikildudega, kahvlite ja muu särava, ilmselt ka teravaga. Veristajapäkapikud muideks kõige enam ehteid tõid kuusele. Ja kusagilt on nad meetrite kaupa punast riiet "laenanud". Ma ei tea, mis neil kül plaanis on...

Talveuni

2006-11-13T16:54:00.000+02:00

Oi oi oi. Luiged lähvad lumi taga... lumi läheb, mutukad ka...
Pool kohalikust mutukakogukonnast on kuhugi kadunud. Ei tea kas põõnavad kusagil talveund või otsisid mõne soojema koha. Läksid ahjualustele külla?

Mul endal on ka kohutav uni. See on see talveune mõjutus. Pooled minu esiisadest ju põõnasid suurema osa talvest maha. Mina ainult muutun kohutavalt uniseks ja loiuks. Ei viitsi õieti oma nüüdseks juba täiesti blondi kasukaga eputada...

Testing, testing - 1, 2, 3

2006-11-11T09:46:00.000+02:00

kontrollin kuidas töötab beeta blogger.
Esialgu tundub, et on suht mõttetu.

Kas oled Leo või Lea?

2006-10-30T22:29:00.000+02:00

Minu kõrvu on ulatunud kuuldused (mul on pikad kõrvad, sinna ulatub nii mõndagi), et seoses minu veidike soojema suhtumisega ühte konkreetsesse konna, on inimestel kerkinud küsimus, et kas ma olen isane või emane jänes.
See on täiesti minu isiklik asi ja ma ei nõustu sellist teemat avalikult arutama.
A vihjeks võin öelda....porgandid meelidvad mulle küll, aga veel rohkem meeldivad mandarinid... elagu jõulud!

Õhupalljänes

2006-10-24T18:17:00.000+03:00

Nii, lõpuks jõudsin siis Petsi juurest tagasi. Tegelikult hakkasin juba eile tulema, aga eksisin vahepeal teelt. Tuul oli lihtsalt nii tugev, puhus mu kursilt kõrvale. Nüüd te mõtlete, et valetab va sindrinahk, et tuul peaks minust (madal nagu ma olen) üle puhuma. Aga ei. Ma suurest õnnest hõljusin pilvede all. Ja seal oli tugev tuul! Puhus mu esmalt hoopis Hiiumaale. Aga kohtusin seal ühe toreda põdraga, kes aitas mul koju tagasi pääseda.
Aga minu hirmud, et ma Petsile nähtava ja blondina äkki enam ei meeldi, osutusid alusetuteks. Mind võeti ilusti soojalt vastu. Nojah, eks ta alguses natuke üllatunud oli mind nähes. Aga võibolla ma lihtsalt pimestasin teda oma uue ilusa välimusega. Jah, eks see nii vist oligi.
Aga need päevad, mis ma seal Orissaares veetsin olid imelised. Reedel näiteks tegime väikese väljasõidu mere äärde ja pidasime pikniku. Pets alguses küll virises, et ei taha, et külm ja märg, aga lõpuks tunnistas ise ka, et ta poleks tahtnud sellest ilma jääda isegi siis kui taevast oleks pussnuge sadanud. Liialdas jälle!
Oi ja me rääkisime nii palju. Terve suvi oli ju vahele jäänud, mil me polnud sõnagi vahetanud ja nii üht kui teist oli meil teineteisele pajatada. Mulle see meeldis.
Ja siis, see oli ilmselt pühapäev, kui ma hakkasin ära minema kinkis ta mulle ühe asja. Nii ilus. Nii armas. Nii kallis. Pets on ikkagi armas. Nii hea oli teda jälle näha (ja ma kahtlustan, et tema ikka ka natuke rõõmustas minu taasnägemise üle).

Aga nüüd tagasi metsa mutukate üle. Oeh, tagasi rutiini.

2006-10-16T13:52:00.000+03:00

Oi, ma olen nii blond juba... ja nii ilus... isea ka ei usu. Vaatasin hommikul veelombist oma peegeldust. Tükk aega imetlesin. Nii võib ju edevaks muutuda, kas tead!
Aga ma leiana, et valge sobib imeliselt rohelise kõrvale.
Jah, saite õigesti aru, asjad on pakitud, lähen homme Petsile külla. Loodan, et ta on ikka kodus ja mind vastu võtab... Igatsen juba pikemat aega teda näha. See häbematu konn pole terve suve jooksul kordagi mind vaatamas käinud. Äkki ma ei meelid enam talle?

Mina vä? Jänes vä?

2006-10-09T16:53:00.000+03:00

See lahtise karva paanika oli siiski üleraktsioon. Tuleb välja, et polnudki vitamiinipuudus. Karv vahetub. Ma pole seda varem näinud. Teised jänesed rääkisid, et ma muutun blondiks. Huvitav. Lõpuks ometi saan kontrollida, kas kõik need blondiinide anektoodid ka tõele vastavad. Aga ma leian, et valge värv võiks mulle päris hästi sobida. Kui talv tuleb, siis panen ehk mõne enda pildi ka üles.
Seni aga hoian mutukatel silma peal. Sügise tulekule reageerivad nad erinevalt. Mõni siin käib nina vesine peas ringi ja kurdab, et külm ja märg ja porine. Teised on jälle lehtedes sahistamise üle hullud. Ja siis on veel sellised, kes käivad ringi kui väikesed põrssad, ülepeakaela mudased, ainsad, mis mudast välja paistavad on säravad silmad ja kõrvuni veniv naeratus...
Põrsastega seoses, mul on plaan millalgi sel või järgmisel nädalal Tambetile külla minna. Või noh, tegelikult küll Petsile. Pole teda juba terve igaviku näinud. Loodan, et ta tunneb mu ikka ära ja talle meeldib minu uus peen (praegu küll pisut kirju) välimus. Olen natuke mures.

Lähenev kiilaspäisus

2006-09-20T10:53:00.000+03:00

Ilmselt võeti minu viimast märkust kuulda ja Pilleke tuligi Saaremaale mind vaatama. No mis muud tal siia asja võis olla? Ainult häbematult vähe pühendas ta aega minule. Tuli hüppas korra minu juurest läbi ja teatas, et ta peab nüüd mullivanni mõnulema minema... Veidrik. On teisel alles eelistused.
Aga sügis hakkab saabuma. Vaatasin, et pihlakad on juba täitsa punased. Naljakas, linnajänes nagu ma siiani olen olnud, iial pole ma märganud seda sügise saabumist nii täpselt. Sügis saabus siis sellega, et lapsed läksid kooli. Kõik. Tsirkus lõpetas oma suvised tuurid ja jäi paikseks. Nüüd aga... kõik on nii erinev.

P.S Karv on mul ikka lahti. Tuleb suurte tuustidena ära. Mul on juba hirm. Kas hakkan kiilakaks jääma???

Kolimisest, tuultest ja vitamiinidest

2006-09-13T18:02:00.000+03:00

Ilmad hakkavad külmemaks minema. Sügis saabub.
Ja tormid. Ükspäev oli nii kõva tuul, et tahtis kõrvasid peast ära kiskuda. Peitsin end ühe kivi taha ära ja kuulasin kuidas marutuul puid murdis. Päris hirmutav. Enam ei pesitse ma Sutus maja juures. Liiga tihe liiklus oli seal. Päeval käivad nad siin õunu ja seeni ja ei tea mida veel korjamas ja õhtuti luusivad ümber maja tontlikud kujud (või ma ainult kujutan neid ette, igatahes kõhedaks teeb). Nii kolisingi veidike sügavmale metsa. Siin on täitsa mõnus. Mingisuguseid mugavusi loomulikult pole - hädal käiakse põõsa taga, vett sees pole, elektrist ja internetist loomulikult rääkimata (saate aru, miks ma nii harva kirjutan). A üldiselt mulle siin metsas meeldib.
Mutukaid on ka ütlemata harva näha. Nad on täielikult metsistunud. No muidugi mitte kõik. Mäletate seda klaveriga perekonda? No vot, klaver on neil endiselt alles, ise jooksevad küll ringi kui noored ahvid, aga klaverit löövad ikka läikima... Veidrikud.
Aga Pillet pole ammu näha saanud. Tõsi, tunnen temast veidikene puudust. Ukumatu eks. Aga ta võiks mulle külla tulla. Räägiks natukene elust, armastusest ja muust põnevast.

P.S mul on karv lahti. Millest see tulla võib? Vitamiinipuudus?

P.P.S Illustreeriv materjal on vot sellelt kustnikult: slit-the-soul

Ei, ma ei ole surnud

2006-08-29T15:12:00.000+03:00

Ärge mitte lootkegi. Lihtsalt pole aega ega võimalust olnud netti kasutada. Kunagi kirjutan pikemalt. Tervitan kõiki ja eriti Petsi!

Pöördeline juhtum minu elus?

2006-07-25T13:01:00.000+03:00

Appi, olen suures segaduses.
Ükspäev kui ma jälle Sutus marjapõõsaste vahel ringi hüppasin tuli minu juurde Pille ja meie vahel leidis aset järgmine konversatsioon:
Pille: "Tere jänes, oled sa ikka Sooda?"
Mina: "Tere Pille, oled sa peast sooda, et oma vana sõpra ära ei tunne. Loomulikult olen ma Sooda."
Pille vaatas mind imelikult, pigistas ühe silma kinni ja küsis kavala rebase näoga: "Kuule Sooda, millal sa vimati peeglisse vaatasid?"
No ülbusel pole piire. Tõsi, need kaks kuud siin metsas võivad mind tõesti veidike metsikuks muutnud olla, aga vaevalt et minu välimus nii hull olla sai, et see isegi Pillet häirima oleks hakanud.
"Ei mäleta," vastasin veidike solvunult.
"Igatahes soovitan vaadata," lausus Pilleke ja lippas tagasi grilli juurde, kus üks vardasse aetud siga hakkas juba vaikselt tuld võtma.

Võtsin mina soovitust kuulda ja vaatasingi järgmisel päeval peeglisse. Arvake ära, mida ma nägin! Õige vastus on ennast! Nüüd te muidugi ütlete: "Haa, püüad meid haneks tõmmata, sa oled ju nähtamatu!"
No seda arvasin minagi, kuni ma peeglisse vaatasin. Polegi nii nähtamatu. Ma ei tea millest see tuleb, aga nägin välja täpselt nagu pärisjänes.
Nüüd tuleb vaid oodata ja vaadata, et kas see on pöörduv tendents või jäängi selliseks.

Endal on mul paar teooriat küll. No esimene oli see, et ma päevitasin kõvasti ja sain ikkagi pruuniks, nahka ja karvadesse (?) tekkis pigment ja olengi nagu jänku muiste. Teise teooria põhjal on selles süüdi keskkond. Metsas ringi hüpates unustasin need pinged, kammitsad ja ahistavad mälestused, mistõttu ma üldse muutusin nähtamatuks. Kolmas teooria on see, et see tuleb kõik vanusega ja on loomulik protsess...

Maajänes

2006-06-29T09:34:00.000+03:00

Olen muutunud peaaegu metsjäneseks. Täna on esimene kord nädala aja jooksul, mil ma linna satun. Muidu pesitsen ikka Sutus. Harin maad, karjatan mutukaid ja hoolitsen majapidamise eest. Mulle see maajänese elu täiesti sobib. Mõtlesin, et kutsuks oma head sõbrad Petsi ja teised pehmed ka endale seltsiks, aga nad keelduvad mulle külla tulemast, hämavad põhjenduseks igasuguseid uskumatuid vabandusi.
No eks mul tuleb siis uusi tutvusi sobitada.Olen ikkagi sotsiaalne jänes. Uute sõprade valik on siin metsas ootamatult laiem kui oleks osanud arvata. Näiteks see sama Sutu jänes on tegelikult täiesti huvitav tegelane - mul tuleb metsaelanike suhtes oma arvamust ilmselt muuta.

Huvitav, kas mutukate karjatamise eest oleks võimalik mingit põllumajandustoetust välja võidelda?

Mutukad metsa!

2006-06-15T13:47:00.000+03:00

Nii, oleme siis kogu mutukaperega (va nõudepesupäkapikud) Saaremaale kolinud. Selgus, et linnakorterist nad suuremat ei hooli ja suurem osa läks kohe esimese tretiga Suttu. Vaevalt sai autouks lahti tehtud, kui tormasid kõik metsa laiali. No neil on seal avastamist küllaga ja võimalus tutvuda kohalike ahjualuste ja muude sääraste tegelastega.
Olen minagi suure osa ajast just maal veetnud. Seal on huvitav. Kohtasin kohalikke jäneseid ja käisin nende juures teeõhtul. Tavaliselt ma nende metsloomadega eriti ei lävi, aga need näisid küllaltki arukad olevat. Matsid, seda küll, aga ikkagi jänesed.
Lisaks jänestele on kadastikus endale elupaiga leidnud ka rebased. Mina neid ei karda. Minu lõhn ajab neid hirmsasti segadusse, aga nad mind ei näe. Nii on päris huvitav väikesi rebasekutsikaid narrimas käia. Sellega tegelen ma muidugi harva, jäägu narrimine ja kiusamine ikkagi mutukate pärusmaaks. Sellisele soliidsele jänesele nagu mina seda olen, selline tegevus nagu hästi ei sobi.
Aga ilmad on siin ilusad. Minu vari on natukene tumedamaks läinud - ilmselt hakkab päike mullegi peale. Pille vaeseke muidugi ei näe seal poes ilmselt päikesejänkutki. Arvan, et lähen nt laupäeval talle külla. Ta on siis üksi poes ja sureb ilmselt üksinduse kätte ära, kui tal kedagi seltsiks pole... Aga seda me ju ei taha.

2006-06-08T15:24:00.000+03:00

Eile õhtul mängisin Pillega nõrkemiseni lauamängu, mille ta ise oli valmis nikerdanud. Neljast mängust 3 küll tema võitis, aga ma arvan, et ta tegi sohki. Aga olgu pealegi, ma lasin tal võita, ta oli niigi kurb eile.

Õues on kohutav ilm. Vihma kallab nagu oavarrest. Huvitav, kust küll selline väljend tulnud on? Ma ei tunne end hobiaianduses ja köögiviljanduses just eriti kindlalt. Valgustage mind ometi!

2006-06-06T22:39:00.000+03:00

Pilleke on ilmselt esimest tüüpi pakkija. Juba praegu on tal enamus asju ilusasti ära pakitud ja sildistatud ja nummerdatud ja nimekirjad koostatud. Uskumatu, kes oleks temasugusest tuulepeast midagi sellist oodanud!

kolimiseelsed mutukad

2006-05-31T21:04:00.000+03:00

Kuna kuuldused peatsest kolimisest on ulatunud ka mutukate kõrvu on tore neid väikesi pärdikuid vaadata ja täheldada taas nende ääretut erinevust. Mõni on alustanud juba korralikku pakkimist, tehes nimekirjasid, mis kus kastis on ja kontrollides korralikult kas õrnad asjad on ikka ohutult. Teised on samuti juba asjade pakkimist alustanud, kuid nemad loobivad asju läbisegi kottidesse justkui peaks viie minuti pärast ära minema. kolmandad istuvad ja irvitavad niisama, et siis viis minutit enne ärasõitu hakata asju kotti loopima ja hädaladama, et nad ei jõua ei jõua. No ja neljandad on sellised, kellel polegi rohkem maiset vara, kui see mis kahte taskusse ära mahub. nemad ei peagi pakkima.

Ootamatu ehmatus

2006-05-25T09:19:00.000+03:00

Oh, täna ommikul julgesin lõpuks voodi alt välja ronida.
Brrrr, ma ei armasta äikest, ta ei meeldi mulle, ma ei salli ega seedi teda, ma kardan teda, vihkan ja noh, ütleme siis nii, et me ei mõista teineteist.
See kõik sai alguse üleeile, kui mina kasutasin ära Pille eemalviibimist ja parasjagu internetis hängisin. Kõik on rongide süü, nende pideva müra ja kolina taustal õnnestus äikesel mulle nii lähedale hiilida, ilma et ma oleks sellest aru saanud. Ja siis järsku ühel hetkel kui ma korraks uneledes aknast välja juhtusin vaatama, märkasin ma tinahalli taevast suuri tumedaid pilvi, välgunooled rebestasid taeva tuhandeks tükiks ning kõu oi kõrvulukustav. Ma ehmatasin, tardusin soolasambaks, kukkusin tooli pealt maha ja ilmselt kaotasin teadvuse. Kaua ma seal põrandal lebasin, seda m ei tea, järgmine asi, mida ma mäletan on see, et midagi märga tilkus mu ninaotsale. Pilutasin ühte silma ja nägin Pillet enda üle kummardumas. Ta juuksed olid märjad - ilmselt oli äikest püüdmas käinud, segane nagu ta on).
Ta istus minu kõrvale maha, võttis minu hirmust kange keha endale sülle ning hakkas õrnalt paitama ja samal ajal rääkis midagi. Mida ta rääkis, seda ma ei mäleta, aga vähemalt oli sellest kasu. Pika paitamise peale tuli elu mu kehasse tagasi ja ma hakkasin jälle hirmust värisema. Mis oli ilmselgelt areng edasi. Kui Pilleke nägi, et minuga kõik korda saab, mässis ta mu oma pleedi sisse ja pani voodi alla pessa. Teate, millegi pärast on voodi all ikka kuidagi turvalisem.
Nii ma elasingi ka selle kevadise äikese üle...

Üksi

2006-05-13T10:18:00.000+03:00

Pille läks Tallinna ja jättis mu üksi siia - no nii üksi kui on võimalik olla mutukate keskel. Mina aga tahan natuke mutukatest puhkust ja jätan nad omakorda üksi (ma kindlasti kahetsen seda otsust peagi kui saabun tagasi laastatud koju). Lähen hoopis Petsi juurde, kes olevat ka kuulu järgi üksi jäetud.

Elu on ikkagi ilus!!!!

2006-05-10T14:01:00.000+03:00

Julgeb keegi vastu vaielda?

Lahkumispidu

2006-05-02T10:07:00.000+03:00

Volbriööl toimus suuremat sorti pidu Vaksali punkris. Nimelt Mia-Maria ja Josferi lahkumispidu. Nad kolivad Saaremaale, et anda oma panus Saaremaa mutukapopulatsiooni taastamisele. Oli see alles pidu! Vähemalt nii rägitakse, mind ennast kohal polnud. Mina hängisin koos Petsi, Osvaldi, Pontulontu ning teiste pehmetega linnas ja vaatasin suurt lõket emajõel ning ilutulestikku. Pillet polnud ka kodus - käis ilmselt jälle tantsimas.
Aga selest peost veidi. Kuulduste kohaselt olevat toimunud suur grillimine. Ma olin päris kuri - olen ju neil korduvalt keelanud tulega mängimise, kuid nad vabandasid, et kasutasid kõiki ettevaatusabinõusid ja hoidsid anumad kustutusvedelikuga lähedal. Ma võiks oma mütsi peale kihla vedada (kui mul müts oleks), et see kustutusvedelik, mis neil ligi oli, oli just see sama kuulus mutukamõdu, mille aurud juba süttivad kergest kuumusest ning mis tuld nähes plahvatab ereda leegiga põlema.
Kui juba Mutuka mõdu ligiduses on, siis tulevad isegi nõudepesupäkapikud perra kaema. Ja kui juba nõudepesupäkapikud kohal on, siis võtab asi korralikult tuurid üles. Mida enam mõdu kurgust alla voolas, seda valjemini hakati laulma ja ülistama meie väikesi rändureid - neist said peaaegu et mutukakangelased
Mia-maria ja Josfer ise võtsid samuti pidutsemisest osa. Nad on üldiselt lahedad mutukad. Sellised mitmekülgsed ja toredad ja tõsi, natuke kiuslikud vahel ja tiba naiivsed aegajalt, aga ma arvan, et nad võiks sobida küll Saaremaale.
Hommikul, kui saabus lahkumise hetk, seisid kõik mutukad, kes veel seista jaksasid, koridoris ning lehvitasid lahkujatele. Oh seda nutkoori! Ja loomulikult lubati kirjutada teineteisele ja külla tulla jne.
Nii et Piret, sa ole hoiatatud, võib juhtuda, et ühel ilusal suvisel päeval sajab terve Vaksali punkri mutukate populatsioon teile sisse. Ütlevad, et nad on tartus ja ei maksa, aga tahavad puhata ja mängida ja vaadata kuidas mutukapopulatsioon Läänemere saartel kasvab!

2006-04-25T12:53:00.000+03:00

Ahh, millised ilusad ilmad. Need on tõsiselt pärssinud minu töötegemist. Kuidagi laisaks ja leboks on see elu läinud. Päevad läbi vedeleme teiste imaginaarsetega koos Pirogovi platsil, libistame vastavalt maitsele kas "Mutuka Magusat" või "Imaginaarse Imelist" (mõni võtab ka "Väikeste Vägevat", aga mina seda ei teeks - esialgu mõjub ta küll lausa taevalikult, kuid pärast on kuni jaanipäevani selline peavalu, et oi oi oi).

Aga te peaksite nägema, milline imeline päevitus mul juba tekkinud on, või õigemini tekiks kui päike minust läbi ei paistaks, aga ma võin kihla vedada, et see õhkõrn vari, mis minust siiski jääb, on muutunud tibake tumedamaks küll.

Ettevaatust Pille joonistab

2006-04-22T18:11:00.000+03:00

Ma näen, et see on jälle juhtumas. Pille on päev otsa joonistanud, hästi ei saa see lõppeda. Õige pea ta vihastab (antud juhul siis rebaste peale), hakkab karjuma ja loopima kustutuskummiga kõiki, kes talle õnnetu juhuse läbi peaks silme alla sattuma. Juba on näha, kuidas ta tigeda näoga paberit põrnitseb ja pliiatsit kramplikult kätte pigistab nii et sõrmenukid valged.
Kui ma oleks Pille psühhiaater, siis keelaks ma tal joonistamise ära. Aga ma olen kõigest jänes. Järelikult tuleb mul jänesevõtteid kasutada.
Mul on plaan... Kutsun mutukad appi ja...
P.S Pille kui sa juhtud seda lugema, siis meie sinu pliiatseid ära ei peitnud

Onu Onju Fjodor

2006-04-08T14:41:00.000+03:00

Minaei jõua seda netti tagasi oodata. Ausõna.

Sai teile lubatud, et räägin meie uuest mutukast – Onju Fjodorist. Vot tema on seda tüüpi mutukas, kelle kohta uus on kuidagi raske öelda. Kui teda kohtad, siis tekib tunne nagu oleks teda eluaeg tundnud ja kauemgi veel.
Kui ma poleks näinud, kuidas ta meile kolis, siis oleksin arvanud, et ta on alati meie rõõmsas mutukaperes elanud. Ja ega tema saabumine kolimisele küll ei sarnanenud. Tuli teine kaks kätt taskus ja soni kuklas, ise lõbusat viisikest vilistades. Justkui oleks käinud nurga tagant kioskist ajalehte toomas (seda muljet süvendas ka “Mutuka Teataja”(mutukate ajaleht, millest ma teile kindlasti ka kunagi lähemalt räägin), mida ta rullikeeratuna kaenla all kandis). Mind nähes tervitas ta mind nagu vana tuttavat. Kuna mul oli parasjagu väga kiire (minu pesupulbritšehhi keemialaboris oli üks noor praktikant suutnud korraldada väiksemat sorti plahvatuse. Kõik olevat korras, kuid kuna neid töölisi ei saa usaldada, siis ma pidin kohapeale minema asju kontrollima), siis tervitasin viisakalt vastu ja ei hakanud uurima, et kes ja kust. Kui ma õhtul koju naasin, siis avanes mulle järgnev pilt:
Terve kari mutukaid istus ringis ümber lõkke (kuna ma olen neil rangelt igasuguse omaalgatusliku lõkketegemise ära keelanud, siis kasutasid nad lõkkeks ühte Pille käest “laenatud” teeküünalt) ja Onju Fjodor nende juures aukohal. Ja seal ta istus ja rääkis - ühes käes kann mutukamõduga ja teises lihaleib, millega ta hoogsalt oma sõnade kinnituseks viipas. Kari mutukaid kuulasid teda suu ammuli.
Üks pisem mutukas, keda ma tunnen kui kohalikku marakratti (kohutavalt ulakas ja pikkade näppudega, aga temast räägin teile kindlasti kunagi hiljem) tormas minu juurde ja hüüdis:
“Sooda, Sooda, tule meie sekka. Onu Fjodor on tagasi.”
Minu teada Küll Fendol (nii on selle pisikese mutuka nimi) ühtegi onu polnud (see-eest on tal umbes miljon väikest õde-venda, kes on kõik samasugused marakratid), aga kuna mul midagi targemat teha polnud, siis ei lasknud ma sellel faktil end häirida ja läksin ning liitusin kuulajate seltskonnaga.
Selleks ajaks kui ma “lõkketule” äärde jõudsin, oli Onju oma võileiva lõpetanud ning toppis parasjagu oma pirakat piipu, mille ta põuest oli välja koukinud.
Mind märgates hüüdis ta rõõmsalt: “Aa, näe, zajets, tule võta lonksuke õllekest ja räägime veidi juttu. Kuidas ka käbarad käivad?”
Tavaliselt oleks ma sellise familiaarsuse peale solvunud, kuid Onju puhul oli see kuidagi loomulik. Me nagu tõesti oleks teineteist aastaid tundnud.
Istusin maha, õllest siiski viisakalt keeldudes ja kuulasin, mida meie kallil külalisel rääkida oli. Ja rääkida oli tal nii mõndagi. Oma piipu popsutades ja lopergusi suitsurõngaid puhudes pajatas ta lõbusaid lookesi maast ja ilmast. Samas ei jätnud ta kedagi tähelepanuta. Aegajalt pöördus ta ikka ühe või teise poole. Nt olles just lõpetanud jutustuse seiklusest, kuhu oli kaasatud 3 karu ja üks ablas tüdrukutirts, ning milles ta olevat mänginud olulist rolli, pöördus ta järsku ühe teravaninalise kõrgiilmelise uhket sulgedega kaabut kandava auväärses eas mutukadaami poole: “Sähh Õeke, võta kah lonks ja räägi, kuidas siis ka sinu memm elab?” ning ulatas talle kapa vahutava kraamiga. Selle asemel, et saada vihmavarjuga nahutatud ning igat pidi sõimatud, sai Onju lahke naeratuse osaliseks. Krahvinna Baudelairbonboux (nagu see daam end ise kutsuda armastab (varem kutsus ta end lihtsalt leedi Baudelair´ks, varsti ilmselt hakkab end kuninganna Baudelairbonboux-Montecarloks kutsuma, kuid mul on andmeid, et kunagi ammu-ammu tunti teda lihtsalt Bau-plika nime all), aga temast räägin ehk mõni teine kord) võttis mehise sõõmu mõdu ning vastas lahkelt endal ülahuul õllevahuga koos:
“Oh, memmel läheb hästi, nad puhkavad praegu taadiga Peipsi ääres.” Mul pidi suu üllatusest lahti jätma. Esiteks selle pärast, et see mutukas üldse vaevus vastama ja teiseks selle pärast, et ta vastas täiesti tavalise häälega, mitte sellise vinguva “kõrgklassi” porgandihäälega, nagu ta seda tavaliselt tegi.
“Frida, Fendo, Freia,” pöördus ta järgmiseks põngerjate poole, kes teda ammuli sui vahtisid. “Lipake kööki ja tooge onule veel seda imemaitsvat kooki!”
Uskumatu. Ta oli olnud siin vaid paar tundi ja juba orienteerus ta mutukate nimedes. Minul võttis 3 kuud aega, enne kui ma neid üldse üksteisest eristama hakkasin, aga nimedega olen ma siiamaani hädas (eriti nende Filla põngerjate omadega). Üldse oli ta selle lühikese ajaga suutnud kohalikust mutukapopulatsioonist teada saada kõik mis võimalik. Ja kõik mutukad olid nõus kasvõi vanduma, et nad tunnevad onu Fjodorit (tema eesnime (Onju) ei kasutanud keegi, kõik kutsusid teda onuks) sünnist saati või kauemgi veel. Mina aga võin pea anda selle eest, et tegelikult polnud nad onu Fjodorit kunagi kohanud. Kusjuures ega ma polegi kindel, et Onju tema õige nimi on. Ta nimelt rääkis kerge aktsendiga, ja N-tähte hääldas ta väga pehmelt....
Praeguseks on onu Fjodor kõige armastatum mutukas mutukate seas. Tal endal polegi pesa, kuid sellest pole midagi, mutukad lausa võitlevad selle eest, et onu Fjodorit endale külla kutsuda. Ükspäev käis isegi nõudepesupäkapikkude delegatsioon vana sõpra ja sugulast enda poole külmkapi alla kutsumas. Üldiselt hoiavad nad rohkem omaette, need nõudepesupäkapikud.
Vot selline hüpnotiseeriv inimene on meie uus mutukas Onju Fjodor

P.S Ma võin kihla vedada, et kui ta peaks Pillega kohtuma, siis suudab ta teda veenda, et on tolle ammukadunud vend...

Tädid PIlle ja onu Fjodor

2006-03-30T10:07:00.000+03:00

Eile öösel kui pille kolistades koju tuli, vaatasin kohe, et midagi on teisiti. Esmalt ei saanudki aru, mis see oli, aga midagi temast justkui kiirgas välja. Ja siis järsku ma tabasin ära - ta oli kuidagi tädilik.
A meil on uus mutukas ka. Tema nimi on Onju Fjodor. A ma räägin temast pikemalt, kui meile nett tagasi tuleb!

Apelsiinilised päevad

2006-03-24T10:58:00.000+02:00

Eile tölt koju tulles torkas mulle juba uksel ninna meeldiv apelsini lõhn. Mmmmm. Pille on jälle apelsine sööma hakanud. Iga päev tuleb koju koormatäis apelsine kotis. Ta ise väidab küll, et vitamiinide pärast. Mina aga kahtlustan, et ta tahab mulle lihtsalt pugeda. Huvitav, mida ta sellega saavutada üritab?

2006-03-18T17:41:00.000+02:00

Uskumatu, et mul seda öelda tuleb, aga ootan juba tõsiselt Pillet tagasi. Mina ei jaksa enam pidutseda...
Kuigi tuleb tõdeda, et see nädalake privaatsust on mõjunud mulle hästi

Kassid läinud hiirtel pidu...

2006-03-13T14:09:00.000+02:00

Pille läks Saaremaale, mina jäin siia. Nüüd on Vaksali punkris minul ja mutukatel igal õhtul pidu. Omme kutsun Petsi ja teised pehmed külla. Loodame, et teisi korterielanikke väga ei häiri.

Petsile

2006-03-09T10:19:00.000+02:00

Eile oli Petsi sünnipäev. Tähistati seda Illegaardis. Olin minagi seal kohal. Kuidas oleks saanud teisiti.

Ja ma loodan, et Pets jäi oma sünnipäevakingitusega rahule. See ei näinud ehk kõige parem välja (tegelt ei näinud ta üldse välja) aga tuli otse südamest.

Hoppy birthday!

2006-03-06T08:44:00.000+02:00

Täna hommikul ärkasin ma kohutava kisa peale üles. Esmalt mõtlesin, et tuletõrjealarm, siis meenus, et seda meil pole, järelikult pidi midagi muud olema. Kui mul oli õnestunud silmad lahti ja kõrvad kinni panna, sain aru, mis toimub. Mutukatesegakoor laulis mulle sünnipäevalaulu. Külalisesinejaks oli Pets, kes esitas huvitava soolo osa. Olgugi, et laul oli iseenesest mutukalikult mitmehäälne ja mitte just parim (aga kindlasti huvitavaim), oli see siiski neist väga armas.

Eilne pidu oli ka tore. Tänan kõiki, kes kohale tulid, see oli mulle suureks rõõmuks. Ja ni palju apesline, mandarine ja veel kord apelsine pole ma näinud ilmselt sellest ajast alates, kui ma ühes kaubanduskeskuses kogemata apesinikasti kinni jäin (aga see on teine lugu, mida ma võibolla mõni teine kord teile jutustan). Eriti suur heameel on mul loomulikult Petsi üle, ta millegipärast käib mul väga harva külas... Ja teistele ka tuhat tänu tulemast

Kui sis küsite, et mis tunne on olla jälle aastakese vanem, siis lihtne vastus oleks, et veidike nagu lapik (ilmselt tingitud sellest, et keegi ei suvatsenud vaadata, kuhu ta istub, ning äärepealt oleksin leidnud oma kurva lõpu...)

Aga täna on plaanis mutukatega minna Kolmanda banaani saladusse minu sünnipäeva tähistama. Tõotab tulla lõbus õhtu :D

Loll nagu labidavars

2006-03-03T18:07:00.000+02:00

Pille on haige - selle tõdemuseni jõudmiseks ei pea omama meditsiinilist eriharidust ega midagi. Piisab vaid talle otsa vaatamisest (silmad vesised kui kooreta keedetud munad) või kuulamisest kuidas ta köhib. Lisaks
muidugi tema üüratu uni. Ma pole enne näinud, et üks inimene võiks magada 24 h järjest (erandiks sagedased tualettruumikülastused, mis on tingitud meeletutest funnikogustest).
Ja kes ei usu väliseid tunnusmärke, see pidagu aru termomeetriga. Aga ta ise keeldub seda ilmset tunnistamast ja käitub äärmiselt destruktiivselt. Jookseb ringi poolalasti ja teeb kõike vastupidiselt minu soovitustele, mis tulevad ju ometi puhtast südamest ja soovist teha talle head. Loll plika.

Minu jõud tast üle ei käi.
Pange teie talle mõistus pähe!

Sundige teda vähemalt teedki jooma, ravimit keeldub ta võtmast. Pigistab suu kõvasti kinni ja jonnib nagu väike laps.

Sünnipäeva kutse

2006-03-01T13:38:00.001+02:00

Oma uut ajaveebi oleks tore alustada väikese sünnipäevakutsega.
Siin se on:

Kallid sõbrad,
Olete oodatud minu sünnipäeva tagasihoidlikule tähistamisele 5. märtsil kell 19.00. Vaksali punkris.
Sooda

UUs kodu

2006-02-27T23:37:00.000+02:00

Kolisin siia.
Raske südamega jätsin maha oma eelmise pesa.
Kuid mis teha. Elu on selline. Vahel tuleb teha raskeid otsuseid.