teisipäev, detsember 19

Ilusaid jõule!!!

Nii, kõht on mandarinikoori tihkelt täis (aitäh laiskloom). Akna taga langeb laia lund ja mina asun metsa poole teele. Mutukad ootavad. Ma usun, et see lumi on nad täiesti pööraseks muutnud. Peab neil veidike silma peal hoidma.Ma kardan, et enne jõule ma enam linna ei satu ning seetõttu saadan läbi oma blogi teile kõigile soojad jõulutervitused teele. Ja ärge siis liiga palju sööge. pärast hakkab kõht valutama. ja jõuluvanale lugege ilusasti luuletust. ja küünlaid ärge üksinda põlema jätke. Ja kallistage üksteist ometigi!

laupäev, detsember 16

Linna

Nii pakin nüüd paariks päevaks oma seitse asja ning lähen korraks linna. Vaja mutukatele mõningased kingitused tuua ning olen kuulnud, et traktori tänaval olevat hulganisti mandariinikoori hukka minemas. Sellist raiskamist ei saa mina taluda. Palju parem oleks linna minna, kui oleks selline ilus talvine ilm, mitte see vihm ja tuul. Mitte, et ma kaebaks, aga noh, vastik on ju...

esmaspäev, detsember 11

Ehh, jõuluoote aeg on ju ilus, aga ma tunnen puudust kolmest asjast:

  • lumest - öelge mis tahate, aga kuidagi nukker on niimoodi - Istuda kuuse all ja närida rohelist jänesekapsast ning ümiseda valgete jõulude unistuslaulu.

  • mandariinikoortest - siin metsas on häbematult vähe mandariinipuid ja Pillekest siin ka pole, kes muidu ju jõulueelsel ajal tonnide viisi eelmainitud puuvilju manustas ning koored ´lahkelt mulle jättis...

  • ja sellest kolmandast ka tunnen puudust.

Aga punkt nr 1 on tõsine. Mina kes ma olin täieliku märkamatusega harjunud ei suuda kuidagi harjuda selle tähelepanuga, mida rebased mulle pööravad. Oleks lumi oleksin jälle peaaegu nähtamatu.

neljapäev, november 30

Kaua võib?

Ai ai kaua võib
varsti on talv aga lund pole ikka veel maas
ai ai kaua võib
suvi on läind aga ikka veel haljendab aas...


No tõesti kaua võib? Varsti on talv käes aga lumest võib siin ainult unistada. Mõtlesin, et peaks äkki oma kasuka taas suvisematesse värvidesse vahetama. Kohalikud rebased hakkavad minu vastu anomaalselt suurt huvi tundma niimoodi.


Lumest hoolimata käivad metsas suured jõuluettevalmistused (no tõesti, nagu valimiseelsed reklaamid, kas nad jaanipäeval ei tahtnud juba alata). Mutukad on püstihullud. Siin metsas on nad metsikumaks muutunud. Veel metsikumaks imestate? Jaah, veelgi metsikumaks.

Kuulsin, et üle Eesti püstitatakse jõulukuuski. No meie siin metsas loomulikut ei hakka enne midagi langetama, et siis uuesti püstitada. Valisime hoopis kohalikus metsas välja ilusa kuuse. Minu meelest oleks sobind see väike kuuseke, mis hoovi seisab, aga mutukad tahtsid ikka metsa kõige kõrgemat...jäägu neile nende soov. Ja nüüd turnivad kõrge kuuse okstel ja riputavad sinna "ehteid" otsa. Eheteks kasutavad nad kõike, mis vähegi läigib... Kujutage siis ette seda sätendavat ja säravat metsa kõrgeimat kuuske. See saab kaugelt vaadatult ilus olema. (lähemalt vaadates ilmselt ohtlik kõiki oma klaasi-, peeglikildudega, kahvlite ja muu särava, ilmselt ka teravaga. Veristajapäkapikud muideks kõige enam ehteid tõid kuusele. Ja kusagilt on nad meetrite kaupa punast riiet "laenanud". Ma ei tea, mis neil kül plaanis on...

esmaspäev, november 13

Talveuni

Oi oi oi. Luiged lähvad lumi taga... lumi läheb, mutukad ka...
Pool kohalikust mutukakogukonnast on kuhugi kadunud. Ei tea kas põõnavad kusagil talveund või otsisid mõne soojema koha. Läksid ahjualustele külla?

Mul endal on ka kohutav uni. See on see talveune mõjutus. Pooled minu esiisadest ju põõnasid suurema osa talvest maha. Mina ainult muutun kohutavalt uniseks ja loiuks. Ei viitsi õieti oma nüüdseks juba täiesti blondi kasukaga eputada...

laupäev, november 11

Testing, testing - 1, 2, 3

kontrollin kuidas töötab beeta blogger.
Esialgu tundub, et on suht mõttetu.

esmaspäev, oktoober 30

Kas oled Leo või Lea?

Minu kõrvu on ulatunud kuuldused (mul on pikad kõrvad, sinna ulatub nii mõndagi), et seoses minu veidike soojema suhtumisega ühte konkreetsesse konna, on inimestel kerkinud küsimus, et kas ma olen isane või emane jänes.
See on täiesti minu isiklik asi ja ma ei nõustu sellist teemat avalikult arutama.
A vihjeks võin öelda....porgandid meelidvad mulle küll, aga veel rohkem meeldivad mandarinid... elagu jõulud!

teisipäev, oktoober 24

Õhupalljänes

Nii, lõpuks jõudsin siis Petsi juurest tagasi. Tegelikult hakkasin juba eile tulema, aga eksisin vahepeal teelt. Tuul oli lihtsalt nii tugev, puhus mu kursilt kõrvale. Nüüd te mõtlete, et valetab va sindrinahk, et tuul peaks minust (madal nagu ma olen) üle puhuma. Aga ei. Ma suurest õnnest hõljusin pilvede all. Ja seal oli tugev tuul! Puhus mu esmalt hoopis Hiiumaale. Aga kohtusin seal ühe toreda põdraga, kes aitas mul koju tagasi pääseda.
Aga minu hirmud, et ma Petsile nähtava ja blondina äkki enam ei meeldi, osutusid alusetuteks. Mind võeti ilusti soojalt vastu. Nojah, eks ta alguses natuke üllatunud oli mind nähes. Aga võibolla ma lihtsalt pimestasin teda oma uue ilusa välimusega. Jah, eks see nii vist oligi.
Aga need päevad, mis ma seal Orissaares veetsin olid imelised. Reedel näiteks tegime väikese väljasõidu mere äärde ja pidasime pikniku. Pets alguses küll virises, et ei taha, et külm ja märg, aga lõpuks tunnistas ise ka, et ta poleks tahtnud sellest ilma jääda isegi siis kui taevast oleks pussnuge sadanud. Liialdas jälle!
Oi ja me rääkisime nii palju. Terve suvi oli ju vahele jäänud, mil me polnud sõnagi vahetanud ja nii üht kui teist oli meil teineteisele pajatada. Mulle see meeldis.
Ja siis, see oli ilmselt pühapäev, kui ma hakkasin ära minema kinkis ta mulle ühe asja. Nii ilus. Nii armas. Nii kallis. Pets on ikkagi armas. Nii hea oli teda jälle näha (ja ma kahtlustan, et tema ikka ka natuke rõõmustas minu taasnägemise üle).

Aga nüüd tagasi metsa mutukate üle. Oeh, tagasi rutiini.

esmaspäev, oktoober 16

Oi, ma olen nii blond juba... ja nii ilus... isea ka ei usu. Vaatasin hommikul veelombist oma peegeldust. Tükk aega imetlesin. Nii võib ju edevaks muutuda, kas tead!
Aga ma leiana, et valge sobib imeliselt rohelise kõrvale.
Jah, saite õigesti aru, asjad on pakitud, lähen homme Petsile külla. Loodan, et ta on ikka kodus ja mind vastu võtab... Igatsen juba pikemat aega teda näha. See häbematu konn pole terve suve jooksul kordagi mind vaatamas käinud. Äkki ma ei meelid enam talle?

esmaspäev, oktoober 9

Mina vä? Jänes vä?

See lahtise karva paanika oli siiski üleraktsioon. Tuleb välja, et polnudki vitamiinipuudus. Karv vahetub. Ma pole seda varem näinud. Teised jänesed rääkisid, et ma muutun blondiks. Huvitav. Lõpuks ometi saan kontrollida, kas kõik need blondiinide anektoodid ka tõele vastavad. Aga ma leian, et valge värv võiks mulle päris hästi sobida. Kui talv tuleb, siis panen ehk mõne enda pildi ka üles.
Seni aga hoian mutukatel silma peal. Sügise tulekule reageerivad nad erinevalt. Mõni siin käib nina vesine peas ringi ja kurdab, et külm ja märg ja porine. Teised on jälle lehtedes sahistamise üle hullud. Ja siis on veel sellised, kes käivad ringi kui väikesed põrssad, ülepeakaela mudased, ainsad, mis mudast välja paistavad on säravad silmad ja kõrvuni veniv naeratus...
Põrsastega seoses, mul on plaan millalgi sel või järgmisel nädalal Tambetile külla minna. Või noh, tegelikult küll Petsile. Pole teda juba terve igaviku näinud. Loodan, et ta tunneb mu ikka ära ja talle meeldib minu uus peen (praegu küll pisut kirju) välimus. Olen natuke mures.

kolmapäev, september 20

Lähenev kiilaspäisus

Ilmselt võeti minu viimast märkust kuulda ja Pilleke tuligi Saaremaale mind vaatama. No mis muud tal siia asja võis olla? Ainult häbematult vähe pühendas ta aega minule. Tuli hüppas korra minu juurest läbi ja teatas, et ta peab nüüd mullivanni mõnulema minema... Veidrik. On teisel alles eelistused.
Aga sügis hakkab saabuma. Vaatasin, et pihlakad on juba täitsa punased. Naljakas, linnajänes nagu ma siiani olen olnud, iial pole ma märganud seda sügise saabumist nii täpselt. Sügis saabus siis sellega, et lapsed läksid kooli. Kõik. Tsirkus lõpetas oma suvised tuurid ja jäi paikseks. Nüüd aga... kõik on nii erinev.

P.S Karv on mul ikka lahti. Tuleb suurte tuustidena ära. Mul on juba hirm. Kas hakkan kiilakaks jääma???

kolmapäev, september 13

Kolimisest, tuultest ja vitamiinidest

Ilmad hakkavad külmemaks minema. Sügis saabub.
Ja tormid. Ükspäev oli nii kõva tuul, et tahtis kõrvasid peast ära kiskuda. Peitsin end ühe kivi taha ära ja kuulasin kuidas marutuul puid murdis. Päris hirmutav. Enam ei pesitse ma Sutus maja juures. Liiga tihe liiklus oli seal. Päeval käivad nad siin õunu ja seeni ja ei tea mida veel korjamas ja õhtuti luusivad ümber maja tontlikud kujud (või ma ainult kujutan neid ette, igatahes kõhedaks teeb). Nii kolisingi veidike sügavmale metsa. Siin on täitsa mõnus. Mingisuguseid mugavusi loomulikult pole - hädal käiakse põõsa taga, vett sees pole, elektrist ja internetist loomulikult rääkimata (saate aru, miks ma nii harva kirjutan). A üldiselt mulle siin metsas meeldib.
Mutukaid on ka ütlemata harva näha. Nad on täielikult metsistunud. No muidugi mitte kõik. Mäletate seda klaveriga perekonda? No vot, klaver on neil endiselt alles, ise jooksevad küll ringi kui noored ahvid, aga klaverit löövad ikka läikima... Veidrikud.
Aga Pillet pole ammu näha saanud. Tõsi, tunnen temast veidikene puudust. Ukumatu eks. Aga ta võiks mulle külla tulla. Räägiks natukene elust, armastusest ja muust põnevast.

P.S mul on karv lahti. Millest see tulla võib? Vitamiinipuudus?

P.P.S Illustreeriv materjal on vot sellelt kustnikult: slit-the-soul

teisipäev, august 29

Ei, ma ei ole surnud

Ärge mitte lootkegi. Lihtsalt pole aega ega võimalust olnud netti kasutada. Kunagi kirjutan pikemalt. Tervitan kõiki ja eriti Petsi!

teisipäev, juuli 25

Pöördeline juhtum minu elus?

Appi, olen suures segaduses.
Ükspäev kui ma jälle Sutus marjapõõsaste vahel ringi hüppasin tuli minu juurde Pille ja meie vahel leidis aset järgmine konversatsioon:
Pille: "Tere jänes, oled sa ikka Sooda?"
Mina: "Tere Pille, oled sa peast sooda, et oma vana sõpra ära ei tunne. Loomulikult olen ma Sooda."
Pille vaatas mind imelikult, pigistas ühe silma kinni ja küsis kavala rebase näoga: "Kuule Sooda, millal sa vimati peeglisse vaatasid?"
No ülbusel pole piire. Tõsi, need kaks kuud siin metsas võivad mind tõesti veidike metsikuks muutnud olla, aga vaevalt et minu välimus nii hull olla sai, et see isegi Pillet häirima oleks hakanud.
"Ei mäleta," vastasin veidike solvunult.
"Igatahes soovitan vaadata," lausus Pilleke ja lippas tagasi grilli juurde, kus üks vardasse aetud siga hakkas juba vaikselt tuld võtma.

Võtsin mina soovitust kuulda ja vaatasingi järgmisel päeval peeglisse. Arvake ära, mida ma nägin! Õige vastus on ennast! Nüüd te muidugi ütlete: "Haa, püüad meid haneks tõmmata, sa oled ju nähtamatu!"
No seda arvasin minagi, kuni ma peeglisse vaatasin. Polegi nii nähtamatu. Ma ei tea millest see tuleb, aga nägin välja täpselt nagu pärisjänes.
Nüüd tuleb vaid oodata ja vaadata, et kas see on pöörduv tendents või jäängi selliseks.

Endal on mul paar teooriat küll. No esimene oli see, et ma päevitasin kõvasti ja sain ikkagi pruuniks, nahka ja karvadesse (?) tekkis pigment ja olengi nagu jänku muiste. Teise teooria põhjal on selles süüdi keskkond. Metsas ringi hüpates unustasin need pinged, kammitsad ja ahistavad mälestused, mistõttu ma üldse muutusin nähtamatuks. Kolmas teooria on see, et see tuleb kõik vanusega ja on loomulik protsess...

neljapäev, juuni 29

Maajänes

Olen muutunud peaaegu metsjäneseks. Täna on esimene kord nädala aja jooksul, mil ma linna satun. Muidu pesitsen ikka Sutus. Harin maad, karjatan mutukaid ja hoolitsen majapidamise eest. Mulle see maajänese elu täiesti sobib. Mõtlesin, et kutsuks oma head sõbrad Petsi ja teised pehmed ka endale seltsiks, aga nad keelduvad mulle külla tulemast, hämavad põhjenduseks igasuguseid uskumatuid vabandusi.
No eks mul tuleb siis uusi tutvusi sobitada.Olen ikkagi sotsiaalne jänes. Uute sõprade valik on siin metsas ootamatult laiem kui oleks osanud arvata. Näiteks see sama Sutu jänes on tegelikult täiesti huvitav tegelane - mul tuleb metsaelanike suhtes oma arvamust ilmselt muuta.

Huvitav, kas mutukate karjatamise eest oleks võimalik mingit põllumajandustoetust välja võidelda?

neljapäev, juuni 15

Mutukad metsa!

Nii, oleme siis kogu mutukaperega (va nõudepesupäkapikud) Saaremaale kolinud. Selgus, et linnakorterist nad suuremat ei hooli ja suurem osa läks kohe esimese tretiga Suttu. Vaevalt sai autouks lahti tehtud, kui tormasid kõik metsa laiali. No neil on seal avastamist küllaga ja võimalus tutvuda kohalike ahjualuste ja muude sääraste tegelastega.
Olen minagi suure osa ajast just maal veetnud. Seal on huvitav. Kohtasin kohalikke jäneseid ja käisin nende juures teeõhtul. Tavaliselt ma nende metsloomadega eriti ei lävi, aga need näisid küllaltki arukad olevat. Matsid, seda küll, aga ikkagi jänesed.
Lisaks jänestele on kadastikus endale elupaiga leidnud ka rebased. Mina neid ei karda. Minu lõhn ajab neid hirmsasti segadusse, aga nad mind ei näe. Nii on päris huvitav väikesi rebasekutsikaid narrimas käia. Sellega tegelen ma muidugi harva, jäägu narrimine ja kiusamine ikkagi mutukate pärusmaaks. Sellisele soliidsele jänesele nagu mina seda olen, selline tegevus nagu hästi ei sobi.
Aga ilmad on siin ilusad. Minu vari on natukene tumedamaks läinud - ilmselt hakkab päike mullegi peale. Pille vaeseke muidugi ei näe seal poes ilmselt päikesejänkutki. Arvan, et lähen nt laupäeval talle külla. Ta on siis üksi poes ja sureb ilmselt üksinduse kätte ära, kui tal kedagi seltsiks pole... Aga seda me ju ei taha.

neljapäev, juuni 8

Eile õhtul mängisin Pillega nõrkemiseni lauamängu, mille ta ise oli valmis nikerdanud. Neljast mängust 3 küll tema võitis, aga ma arvan, et ta tegi sohki. Aga olgu pealegi, ma lasin tal võita, ta oli niigi kurb eile.

Õues on kohutav ilm. Vihma kallab nagu oavarrest. Huvitav, kust küll selline väljend tulnud on? Ma ei tunne end hobiaianduses ja köögiviljanduses just eriti kindlalt. Valgustage mind ometi!

teisipäev, juuni 6

Pilleke on ilmselt esimest tüüpi pakkija. Juba praegu on tal enamus asju ilusasti ära pakitud ja sildistatud ja nummerdatud ja nimekirjad koostatud. Uskumatu, kes oleks temasugusest tuulepeast midagi sellist oodanud!

kolmapäev, mai 31

kolimiseelsed mutukad

Kuna kuuldused peatsest kolimisest on ulatunud ka mutukate kõrvu on tore neid väikesi pärdikuid vaadata ja täheldada taas nende ääretut erinevust. Mõni on alustanud juba korralikku pakkimist, tehes nimekirjasid, mis kus kastis on ja kontrollides korralikult kas õrnad asjad on ikka ohutult. Teised on samuti juba asjade pakkimist alustanud, kuid nemad loobivad asju läbisegi kottidesse justkui peaks viie minuti pärast ära minema. kolmandad istuvad ja irvitavad niisama, et siis viis minutit enne ärasõitu hakata asju kotti loopima ja hädaladama, et nad ei jõua ei jõua. No ja neljandad on sellised, kellel polegi rohkem maiset vara, kui see mis kahte taskusse ära mahub. nemad ei peagi pakkima.

neljapäev, mai 25

Ootamatu ehmatus

Oh, täna ommikul julgesin lõpuks voodi alt välja ronida.
Brrrr, ma ei armasta äikest, ta ei meeldi mulle, ma ei salli ega seedi teda, ma kardan teda, vihkan ja noh, ütleme siis nii, et me ei mõista teineteist.
See kõik sai alguse üleeile, kui mina kasutasin ära Pille eemalviibimist ja parasjagu internetis hängisin. Kõik on rongide süü, nende pideva müra ja kolina taustal õnnestus äikesel mulle nii lähedale hiilida, ilma et ma oleks sellest aru saanud. Ja siis järsku ühel hetkel kui ma korraks uneledes aknast välja juhtusin vaatama, märkasin ma tinahalli taevast suuri tumedaid pilvi, välgunooled rebestasid taeva tuhandeks tükiks ning kõu oi kõrvulukustav. Ma ehmatasin, tardusin soolasambaks, kukkusin tooli pealt maha ja ilmselt kaotasin teadvuse. Kaua ma seal põrandal lebasin, seda m ei tea, järgmine asi, mida ma mäletan on see, et midagi märga tilkus mu ninaotsale. Pilutasin ühte silma ja nägin Pillet enda üle kummardumas. Ta juuksed olid märjad - ilmselt oli äikest püüdmas käinud, segane nagu ta on).
Ta istus minu kõrvale maha, võttis minu hirmust kange keha endale sülle ning hakkas õrnalt paitama ja samal ajal rääkis midagi. Mida ta rääkis, seda ma ei mäleta, aga vähemalt oli sellest kasu. Pika paitamise peale tuli elu mu kehasse tagasi ja ma hakkasin jälle hirmust värisema. Mis oli ilmselgelt areng edasi. Kui Pilleke nägi, et minuga kõik korda saab, mässis ta mu oma pleedi sisse ja pani voodi alla pessa. Teate, millegi pärast on voodi all ikka kuidagi turvalisem.
Nii ma elasingi ka selle kevadise äikese üle...

laupäev, mai 13

Üksi

Pille läks Tallinna ja jättis mu üksi siia - no nii üksi kui on võimalik olla mutukate keskel. Mina aga tahan natuke mutukatest puhkust ja jätan nad omakorda üksi (ma kindlasti kahetsen seda otsust peagi kui saabun tagasi laastatud koju). Lähen hoopis Petsi juurde, kes olevat ka kuulu järgi üksi jäetud.

kolmapäev, mai 10

Elu on ikkagi ilus!!!!

Julgeb keegi vastu vaielda?

teisipäev, mai 2

Lahkumispidu

Volbriööl toimus suuremat sorti pidu Vaksali punkris. Nimelt Mia-Maria ja Josferi lahkumispidu. Nad kolivad Saaremaale, et anda oma panus Saaremaa mutukapopulatsiooni taastamisele. Oli see alles pidu! Vähemalt nii rägitakse, mind ennast kohal polnud. Mina hängisin koos Petsi, Osvaldi, Pontulontu ning teiste pehmetega linnas ja vaatasin suurt lõket emajõel ning ilutulestikku. Pillet polnud ka kodus - käis ilmselt jälle tantsimas.
Aga selest peost veidi. Kuulduste kohaselt olevat toimunud suur grillimine. Ma olin päris kuri - olen ju neil korduvalt keelanud tulega mängimise, kuid nad vabandasid, et kasutasid kõiki ettevaatusabinõusid ja hoidsid anumad kustutusvedelikuga lähedal. Ma võiks oma mütsi peale kihla vedada (kui mul müts oleks), et see kustutusvedelik, mis neil ligi oli, oli just see sama kuulus mutukamõdu, mille aurud juba süttivad kergest kuumusest ning mis tuld nähes plahvatab ereda leegiga põlema.
Kui juba Mutuka mõdu ligiduses on, siis tulevad isegi nõudepesupäkapikud perra kaema. Ja kui juba nõudepesupäkapikud kohal on, siis võtab asi korralikult tuurid üles. Mida enam mõdu kurgust alla voolas, seda valjemini hakati laulma ja ülistama meie väikesi rändureid - neist said peaaegu et mutukakangelased
Mia-maria ja Josfer ise võtsid samuti pidutsemisest osa. Nad on üldiselt lahedad mutukad. Sellised mitmekülgsed ja toredad ja tõsi, natuke kiuslikud vahel ja tiba naiivsed aegajalt, aga ma arvan, et nad võiks sobida küll Saaremaale.
Hommikul, kui saabus lahkumise hetk, seisid kõik mutukad, kes veel seista jaksasid, koridoris ning lehvitasid lahkujatele. Oh seda nutkoori! Ja loomulikult lubati kirjutada teineteisele ja külla tulla jne.
Nii et Piret, sa ole hoiatatud, võib juhtuda, et ühel ilusal suvisel päeval sajab terve Vaksali punkri mutukate populatsioon teile sisse. Ütlevad, et nad on tartus ja ei maksa, aga tahavad puhata ja mängida ja vaadata kuidas mutukapopulatsioon Läänemere saartel kasvab!

teisipäev, aprill 25


Ahh, millised ilusad ilmad. Need on tõsiselt pärssinud minu töötegemist. Kuidagi laisaks ja leboks on see elu läinud. Päevad läbi vedeleme teiste imaginaarsetega koos Pirogovi platsil, libistame vastavalt maitsele kas "Mutuka Magusat" või "Imaginaarse Imelist" (mõni võtab ka "Väikeste Vägevat", aga mina seda ei teeks - esialgu mõjub ta küll lausa taevalikult, kuid pärast on kuni jaanipäevani selline peavalu, et oi oi oi).

Aga te peaksite nägema, milline imeline päevitus mul juba tekkinud on, või õigemini tekiks kui päike minust läbi ei paistaks, aga ma võin kihla vedada, et see õhkõrn vari, mis minust siiski jääb, on muutunud tibake tumedamaks küll.

laupäev, aprill 22

Ettevaatust Pille joonistab

Ma näen, et see on jälle juhtumas. Pille on päev otsa joonistanud, hästi ei saa see lõppeda. Õige pea ta vihastab (antud juhul siis rebaste peale), hakkab karjuma ja loopima kustutuskummiga kõiki, kes talle õnnetu juhuse läbi peaks silme alla sattuma. Juba on näha, kuidas ta tigeda näoga paberit põrnitseb ja pliiatsit kramplikult kätte pigistab nii et sõrmenukid valged.
Kui ma oleks Pille psühhiaater, siis keelaks ma tal joonistamise ära. Aga ma olen kõigest jänes. Järelikult tuleb mul jänesevõtteid kasutada.
Mul on plaan... Kutsun mutukad appi ja...
P.S Pille kui sa juhtud seda lugema, siis meie sinu pliiatseid ära ei peitnud

laupäev, aprill 8

Onu Onju Fjodor

Minaei jõua seda netti tagasi oodata. Ausõna.

Sai teile lubatud, et räägin meie uuest mutukast – Onju Fjodorist. Vot tema on seda tüüpi mutukas, kelle kohta uus on kuidagi raske öelda. Kui teda kohtad, siis tekib tunne nagu oleks teda eluaeg tundnud ja kauemgi veel.
Kui ma poleks näinud, kuidas ta meile kolis, siis oleksin arvanud, et ta on alati meie rõõmsas mutukaperes elanud. Ja ega tema saabumine kolimisele küll ei sarnanenud. Tuli teine kaks kätt taskus ja soni kuklas, ise lõbusat viisikest vilistades. Justkui oleks käinud nurga tagant kioskist ajalehte toomas (seda muljet süvendas ka “Mutuka Teataja”(mutukate ajaleht, millest ma teile kindlasti ka kunagi lähemalt räägin), mida ta rullikeeratuna kaenla all kandis). Mind nähes tervitas ta mind nagu vana tuttavat. Kuna mul oli parasjagu väga kiire (minu pesupulbritšehhi keemialaboris oli üks noor praktikant suutnud korraldada väiksemat sorti plahvatuse. Kõik olevat korras, kuid kuna neid töölisi ei saa usaldada, siis ma pidin kohapeale minema asju kontrollima), siis tervitasin viisakalt vastu ja ei hakanud uurima, et kes ja kust. Kui ma õhtul koju naasin, siis avanes mulle järgnev pilt:
Terve kari mutukaid istus ringis ümber lõkke (kuna ma olen neil rangelt igasuguse omaalgatusliku lõkketegemise ära keelanud, siis kasutasid nad lõkkeks ühte Pille käest “laenatud” teeküünalt) ja Onju Fjodor nende juures aukohal. Ja seal ta istus ja rääkis - ühes käes kann mutukamõduga ja teises lihaleib, millega ta hoogsalt oma sõnade kinnituseks viipas. Kari mutukaid kuulasid teda suu ammuli.
Üks pisem mutukas, keda ma tunnen kui kohalikku marakratti (kohutavalt ulakas ja pikkade näppudega, aga temast räägin teile kindlasti kunagi hiljem) tormas minu juurde ja hüüdis:
“Sooda, Sooda, tule meie sekka. Onu Fjodor on tagasi.”
Minu teada Küll Fendol (nii on selle pisikese mutuka nimi) ühtegi onu polnud (see-eest on tal umbes miljon väikest õde-venda, kes on kõik samasugused marakratid), aga kuna mul midagi targemat teha polnud, siis ei lasknud ma sellel faktil end häirida ja läksin ning liitusin kuulajate seltskonnaga.
Selleks ajaks kui ma “lõkketule” äärde jõudsin, oli Onju oma võileiva lõpetanud ning toppis parasjagu oma pirakat piipu, mille ta põuest oli välja koukinud.
Mind märgates hüüdis ta rõõmsalt: “Aa, näe, zajets, tule võta lonksuke õllekest ja räägime veidi juttu. Kuidas ka käbarad käivad?”
Tavaliselt oleks ma sellise familiaarsuse peale solvunud, kuid Onju puhul oli see kuidagi loomulik. Me nagu tõesti oleks teineteist aastaid tundnud.
Istusin maha, õllest siiski viisakalt keeldudes ja kuulasin, mida meie kallil külalisel rääkida oli. Ja rääkida oli tal nii mõndagi. Oma piipu popsutades ja lopergusi suitsurõngaid puhudes pajatas ta lõbusaid lookesi maast ja ilmast. Samas ei jätnud ta kedagi tähelepanuta. Aegajalt pöördus ta ikka ühe või teise poole. Nt olles just lõpetanud jutustuse seiklusest, kuhu oli kaasatud 3 karu ja üks ablas tüdrukutirts, ning milles ta olevat mänginud olulist rolli, pöördus ta järsku ühe teravaninalise kõrgiilmelise uhket sulgedega kaabut kandava auväärses eas mutukadaami poole: “Sähh Õeke, võta kah lonks ja räägi, kuidas siis ka sinu memm elab?” ning ulatas talle kapa vahutava kraamiga. Selle asemel, et saada vihmavarjuga nahutatud ning igat pidi sõimatud, sai Onju lahke naeratuse osaliseks. Krahvinna Baudelairbonboux (nagu see daam end ise kutsuda armastab (varem kutsus ta end lihtsalt leedi Baudelair´ks, varsti ilmselt hakkab end kuninganna Baudelairbonboux-Montecarloks kutsuma, kuid mul on andmeid, et kunagi ammu-ammu tunti teda lihtsalt Bau-plika nime all), aga temast räägin ehk mõni teine kord) võttis mehise sõõmu mõdu ning vastas lahkelt endal ülahuul õllevahuga koos:
“Oh, memmel läheb hästi, nad puhkavad praegu taadiga Peipsi ääres.” Mul pidi suu üllatusest lahti jätma. Esiteks selle pärast, et see mutukas üldse vaevus vastama ja teiseks selle pärast, et ta vastas täiesti tavalise häälega, mitte sellise vinguva “kõrgklassi” porgandihäälega, nagu ta seda tavaliselt tegi.
“Frida, Fendo, Freia,” pöördus ta järgmiseks põngerjate poole, kes teda ammuli sui vahtisid. “Lipake kööki ja tooge onule veel seda imemaitsvat kooki!”
Uskumatu. Ta oli olnud siin vaid paar tundi ja juba orienteerus ta mutukate nimedes. Minul võttis 3 kuud aega, enne kui ma neid üldse üksteisest eristama hakkasin, aga nimedega olen ma siiamaani hädas (eriti nende Filla põngerjate omadega). Üldse oli ta selle lühikese ajaga suutnud kohalikust mutukapopulatsioonist teada saada kõik mis võimalik. Ja kõik mutukad olid nõus kasvõi vanduma, et nad tunnevad onu Fjodorit (tema eesnime (Onju) ei kasutanud keegi, kõik kutsusid teda onuks) sünnist saati või kauemgi veel. Mina aga võin pea anda selle eest, et tegelikult polnud nad onu Fjodorit kunagi kohanud. Kusjuures ega ma polegi kindel, et Onju tema õige nimi on. Ta nimelt rääkis kerge aktsendiga, ja N-tähte hääldas ta väga pehmelt....
Praeguseks on onu Fjodor kõige armastatum mutukas mutukate seas. Tal endal polegi pesa, kuid sellest pole midagi, mutukad lausa võitlevad selle eest, et onu Fjodorit endale külla kutsuda. Ükspäev käis isegi nõudepesupäkapikkude delegatsioon vana sõpra ja sugulast enda poole külmkapi alla kutsumas. Üldiselt hoiavad nad rohkem omaette, need nõudepesupäkapikud.
Vot selline hüpnotiseeriv inimene on meie uus mutukas Onju Fjodor

P.S Ma võin kihla vedada, et kui ta peaks Pillega kohtuma, siis suudab ta teda veenda, et on tolle ammukadunud vend...

neljapäev, märts 30

Tädid PIlle ja onu Fjodor

Eile öösel kui pille kolistades koju tuli, vaatasin kohe, et midagi on teisiti. Esmalt ei saanudki aru, mis see oli, aga midagi temast justkui kiirgas välja. Ja siis järsku ma tabasin ära - ta oli kuidagi tädilik.
A meil on uus mutukas ka. Tema nimi on Onju Fjodor. A ma räägin temast pikemalt, kui meile nett tagasi tuleb!

reede, märts 24

Apelsiinilised päevad

Eile tölt koju tulles torkas mulle juba uksel ninna meeldiv apelsini lõhn. Mmmmm. Pille on jälle apelsine sööma hakanud. Iga päev tuleb koju koormatäis apelsine kotis. Ta ise väidab küll, et vitamiinide pärast. Mina aga kahtlustan, et ta tahab mulle lihtsalt pugeda. Huvitav, mida ta sellega saavutada üritab?

laupäev, märts 18

Uskumatu, et mul seda öelda tuleb, aga ootan juba tõsiselt Pillet tagasi. Mina ei jaksa enam pidutseda...
Kuigi tuleb tõdeda, et see nädalake privaatsust on mõjunud mulle hästi

esmaspäev, märts 13

Kassid läinud hiirtel pidu...

Pille läks Saaremaale, mina jäin siia. Nüüd on Vaksali punkris minul ja mutukatel igal õhtul pidu. Omme kutsun Petsi ja teised pehmed külla. Loodame, et teisi korterielanikke väga ei häiri.

neljapäev, märts 9

Petsile

Eile oli Petsi sünnipäev. Tähistati seda Illegaardis. Olin minagi seal kohal. Kuidas oleks saanud teisiti.

Ja ma loodan, et Pets jäi oma sünnipäevakingitusega rahule. See ei näinud ehk kõige parem välja (tegelt ei näinud ta üldse välja) aga tuli otse südamest.

esmaspäev, märts 6

Hoppy birthday!

Täna hommikul ärkasin ma kohutava kisa peale üles. Esmalt mõtlesin, et tuletõrjealarm, siis meenus, et seda meil pole, järelikult pidi midagi muud olema. Kui mul oli õnestunud silmad lahti ja kõrvad kinni panna, sain aru, mis toimub. Mutukatesegakoor laulis mulle sünnipäevalaulu. Külalisesinejaks oli Pets, kes esitas huvitava soolo osa. Olgugi, et laul oli iseenesest mutukalikult mitmehäälne ja mitte just parim (aga kindlasti huvitavaim), oli see siiski neist väga armas.

Eilne pidu oli ka tore. Tänan kõiki, kes kohale tulid, see oli mulle suureks rõõmuks. Ja ni palju apesline, mandarine ja veel kord apelsine pole ma näinud ilmselt sellest ajast alates, kui ma ühes kaubanduskeskuses kogemata apesinikasti kinni jäin (aga see on teine lugu, mida ma võibolla mõni teine kord teile jutustan). Eriti suur heameel on mul loomulikult Petsi üle, ta millegipärast käib mul väga harva külas... Ja teistele ka tuhat tänu tulemast

Kui sis küsite, et mis tunne on olla jälle aastakese vanem, siis lihtne vastus oleks, et veidike nagu lapik (ilmselt tingitud sellest, et keegi ei suvatsenud vaadata, kuhu ta istub, ning äärepealt oleksin leidnud oma kurva lõpu...)

Aga täna on plaanis mutukatega minna Kolmanda banaani saladusse minu sünnipäeva tähistama. Tõotab tulla lõbus õhtu :D

reede, märts 3

Loll nagu labidavars

Pille on haige - selle tõdemuseni jõudmiseks ei pea omama meditsiinilist eriharidust ega midagi. Piisab vaid talle otsa vaatamisest (silmad vesised kui kooreta keedetud munad) või kuulamisest kuidas ta köhib. Lisaks
muidugi tema üüratu uni. Ma pole enne näinud, et üks inimene võiks magada 24 h järjest (erandiks sagedased tualettruumikülastused, mis on tingitud meeletutest funnikogustest).
Ja kes ei usu väliseid tunnusmärke, see pidagu aru termomeetriga. Aga ta ise keeldub seda ilmset tunnistamast ja käitub äärmiselt destruktiivselt. Jookseb ringi poolalasti ja teeb kõike vastupidiselt minu soovitustele, mis tulevad ju ometi puhtast südamest ja soovist teha talle head. Loll plika.

Minu jõud tast üle ei käi.
Pange teie talle mõistus pähe!

Sundige teda vähemalt teedki jooma, ravimit keeldub ta võtmast. Pigistab suu kõvasti kinni ja jonnib nagu väike laps.

kolmapäev, märts 1

Sünnipäeva kutse

Oma uut ajaveebi oleks tore alustada väikese sünnipäevakutsega.
Siin se on:

Kallid sõbrad,
Olete oodatud minu sünnipäeva tagasihoidlikule tähistamisele 5. märtsil kell 19.00. Vaksali punkris.
Sooda

esmaspäev, veebruar 27

UUs kodu

Kolisin siia.
Raske südamega jätsin maha oma eelmise pesa.
Kuid mis teha. Elu on selline. Vahel tuleb teha raskeid otsuseid.

 
eXTReMe Tracker