pühapäev, detsember 30

Ood jõulusöömingule

Ilusat aastavahetust teile ja Hyvää Uuta Vuota.
Ja väike laulusalm lõpetuseks, mis pajatab minu üksildastest jõuludest (st nad polnud midagi üksidased, see pole võimalik, kui sul on umbes miljon mutukat ümberringi, aga ilma Pilleta) ja aastavahetuseplaanidest:

Siis kui minu Pillekene oli väike Plika
Jõuluöösel mandariine mulle ta tõi ikka.
Mutakai´ga kõneldagi Pillekene proovis
Minuga ta juttu ajas, head uut aastat soovis

Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö,
lisaks verivorstijupp ja kapsasupp.
Väike piparkoogileib, paks ja pruunikas seib
Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö!

Nüüd ma elan paksus metsas, Pillet harva näen ma
Aga jõuluõhtul vaja oleks ühtki sõpra
Pakin oma seitsa asja, tõstan kõik nad reele
Aasta lõpuks Muhumaale asun kärmelt teele

teisipäev, oktoober 9

pühapäev, september 30

Sügis

Olete tähele pannud - õues on sügis. Metsad lõhnavad seente, mulla, langenud lehtede ja niiske sambla järele. Selline natuke nukker, aga väga ilus.
Pilleke käis ükspäev oma uue jalgrattaga mind vaatamas ja tegi mulle natukene sõitu isegi. Rääkis mulle oma raskest elust ja mina jälle kaebasin mutukate peale. Oli äärmiselt värskendav jutuajamine.

kolmapäev, september 5

kas see ongi lõpp?

Olles nüüd metsajänku olen peaaegu et unustanud kuidas kirjutada arvutiga. See toksimine on eriti vaevaliseks muutunud ja lauseid ka enam moodustada ei oska. Aga metsas on tunda sügist.

Kuna ma enam eriti tihti internetti ei satu, siis arvan, et mul tuleks see blogi sulgenuks kuulutada. Või kui kellelgi on vastuväiteid, siis esitada need paari järgneva kuu jooksul. Aitäh ja tänan tähelepanu eest!

P.S Tervitusi Petsile

kolmapäev, mai 16

vabandused...

Olles nüüd metsajänku satun ma kohutavalt harva internetti ja siis nagu ei oskagi kohe kusagilt kirjutama hakata. Mitte, et mul midagi öelda poleks. Ei, kaugel sellest. Seda kõike on lihtsalt nii palju, et mina oma väikeste käpaksetega ei jõua kuidagi seda üles trükkida. Vaadake, mutukad on ju täiesti püsimatud ja täis uskumatuid vempe ja veidrusi. Iga päev juhtub midagi eriskummalist. Ja kui midagi ei juhtu, siis on see kohe eriti eriskummaline. Aga et seda üles kirjutada, peaks ma omale neti metsa vedama ja pidevalt klahve klõbistama. Seda aga ei juhtu niipea. Seetõttu peategi leppima äärmiselt harvade sissekannetega.
Muide. Pilleke on tagasi. Väheamalt minul on sellest äärmiselt hea meel. Ta käib mind ikka aegajalt vaatamas ka. Räägib uudiseid laiast maailmast ja puha. Eile võttis ta mu linna kaasa. Just seetõttu saangi praegu siin kirjutada. Homme aga lubas ta mu juhul kui ta ära ei unusta, ühte minu väga armsat sõpra vaatama viia. Proovigu ta vaid unustada....

kolmapäev, aprill 11

Huhh, lõpuks ometi julgesin metsasügavustest oma peidikust välja ronida. Seekord pääsesin lihavõttepühadest hästi. Kas te üldse kujutate ette kui keeruline on lihavõtete ajal jänes olla. Kõik nõuavad värvilisi mune ja maiustusi. Ja hei, ma ei ole shokolaadist...

pühapäev, aprill 1

Ei, ma ei ole surnud...

...kuigi paljud näikse nii arvavat. Ma lihtsalt olen aktiivsest elust tagasi tõmbunud. Loobusin nii oma mandarinikasvatusest kui pesupulbritööstusest, samuti müüsin maha oma raudtee osaluse. Olin nad jalule aidanud, edasi saavad nad ilma minuta ka hakkama. Nüüd on mul raha küllaga ja saan lubada endale puhkust looduskaunis kohas. Vabal ajal (ja kogu minu aeg on vaba) majandan ma mutukaid või hulgun niisama metsas ringi. vaba jänese elu on võrratu. Aegajalt võtan ette mõne retke Orissaarde, et seal ühte konna külastada.

Aga paar päeva tagasi käis Pille mul külas. Ma tean küll, et igal kevadel võib teda minu kandis riisumas näha. Ma oleks teda ehk aidanud, aga mu käpad on liiga lühikesed ja rehavarred on neil teadagi oi kui pikad. Aga no olin vähemalt talle seltsiks. Paistis, et temagi rõõmustas minu nägemise üle. Rääkisime pikalt maailma asjadest. Sain palju huvitavat teada. Aga teile ei räägi. Vot.

Aga ilmad on nii ilusad!!! Minge õue! Kohe! Marss!

 

kolmapäev, märts 7

Sünnipäev ja uued tuttavad

Smugeldasin end prk Kallase auto peale ja olengi Tartus. Täna tähistame väikese seltskonnaga tagasihoidlikult minu sünnipäeva. Ega ma neid eriti ei tunne, aga paistab üks lõbus ja vahva seltskond olevat. Üks paras seakari muidugist. Kärsik, Põrsik ja Kõrsik on selised lustlikud vennikesed, veidike veidrad. Tirilumps tundub nende kõrval lausa asjalik. Taaniel on muidugi veel noor, ning teda me üritame mitte halvale teele viia (või noh mina üritan, aga kolm põrssakest on selle teejuhatamise justkui oma hingeasjaks võtnud). Ull Unt Udupasun on ka omamoodi tegelinski. Muidu täitsa asjalik. Ainult puhus minu tordilt minema nii küünlad kui vahukoore. Vägeva kopsumahuga. Aga kelle üle mul ikkagi kõige rohkem hea meel on, on loomulikult Pets. Ma ei osanud väga lootagi, et teda Tartus kohata võib. Aga noh, tal on ka homme sünnipäev, nii et võime täna koos tähistada :D

P.S Kui keegi tahab mulle kingitusi teha, siis ootan neid jõe tänaval :P.

pühapäev, märts 4

Paaniline hirm vananemise ees

Mul on varsti sünnipäev tulemas ja see paneb mind tõsiselt muretsema. Ah mis sa nüüd selle pärast põed, ütlete te kindlasti. Aga kas te tarkpead teate ka kui vanaks jänesed üldiselt elavad? Ja kas te üldese aimate kui kaua mina juba siin päikese all ringi hüpanud olen? Novot! Ma juba tunnen kuidas surm mulle kuklasse hingab nii et kõrvad ta haisvas hingeõhus laperdavad.
Aga üks on kindel, siin metsas Mutukate keskel ma küll oma sõnnipäeva ei tähista. Oi nad armastavad sünnipäevasid väga. Nad tulevad hommikul tordiga, millel on piinlikult täpne arv küünlaid ja kingivad sulle kuuldetorusid ja "Prillitoosi" viimase hooajaga kassette ja nii edasi. Ei, nad ei mõtle midagi halba. Kaugel sellest. Aga paha lugu on see, et nad üldse häbematult vähe mõtlevad. Igatahes kavatsen ma sel aastal (nagu eelmistelgi) oma sünnipäeva Tartus vastu võtta. See on üks igavesti noor linn. Ah et kuidas ma sinna saan? Ilmselt sõidan mõnel autol jänest.

pühapäev, veebruar 25

Nähtamatu/nähtav

Oi kui ilus ilm täna on. Just sobiv kohtumiseks vana hea sõbra Pillekesega. Ta on Saaremaad väisamas ja mina ka kogemata kombel linna juhtunud. Plaan on minna linnu lahele hulkuma nagu ennevanasti ikka kombeks meil oli. No kui ma veel nähtamatu olin. Mõnikord ma igatsen neid nähtamatuse aegu taga. Aga hei. Vähemalt ei istu mulle enam keegi peale. Linnas on muidugi palju keerulisem liikuda. Niisama ringi jooksev jänes! Loomakaitse ja muidu hoolsad linnakodanikud poevad nahast välja, et mind kinni püüda. Ja metsas on Rebased ja ükspäev nägin isegi jahimehi. Vot neid kardan ma üle kõige.
Aga teate, ma siin ükspäev avastasin, et ma päris kaotanud oma nähtamatuse võimet pole. veel parem, ma suudan seda mingil määral kontrollida. Kui ma väga tahan ja kõvasti pingutan, siis suudan end muuta peaaegu nähtamatuks! Oi ma olin õnnelik kui selle avastuse tegin.
See juhtus ühel päeval metsas. Üldiselt saan ma metsaelanike ja eelkõige teiste jänestega imeliselt läbi, kuigi nad on ääretult rumalad võrreldes nt minuga (aga nii kipub see enamasti olema jah). Aga ühel päeval kui mina parasjagu vana keldri juures jalutasin, nägin juba eemalt tulemas Humbertit. See on üks vana ja eriti ülbe jänes. No ta peab ennast maailma nabaks. kuidas ta siis ei tea, et see olen hoopis mina? Igatahes oli ta mind märganud ja tuli otsejoones minu poole peas selline nägu, et tal on plaan mind surnuks rääkida. Mina seda enneaegset surma niiväga ei tahtnud. Tahaks veel elada natuke. Igatahes hoolimata ilmselgest faktist, et ta mind näinud oli, üritasin end võimalikult märkamatuks teha. Tegin näo, et mind pole seal ja lootsin, et... noh, ühesõnaga lootsin imet. Ja päris imelik oli vaadata kui ta siis järsku poole hüppe pealt seisma jäi, lollil ilmel keldri poole vahtis, tagakäpaga kukalt sügas ja siis pettunult minema lippas. Ja see pole ainus kord!

P.S minu meelest on see karjuv ebaõiglus kui intelligentsetele loomadele valmisõigust ei anta. Ma tahan samuti ju Eestimaa Elu Edendada. Hähh, kui veidi vanemaks saan, siis hakkan ise presidendiks, kui mitte kuningaks.

laupäev, veebruar 17

Uudiseid mutukarindelt.

Mutukarindel muutusteta.
nad on eniselt hullud.
Vaadake kui inimesed ja mõistlikud jänesed vaatavad kõiki neid tähtpäevasid ja kommertspidustusi kerge sarkasmiga. No mutukad võtavad kõike väga südamesse ja tähistavad iga tähtpäeva ja kalendripüha kui oleks selle vahele jätmine karistatav surmanuhtlusega. Nad kipuvad alatihti üle pingutama.
Te oleksite pidanud nägema neid sõbrapäeval! Isegi Krahvinna Baudelairbonboux (teate küll see eriti uhke ja kõrk mutukas) oli endale punaste vilkuvate südamekestega kaunistatud kübara muretsenud. Ja tema oli väga tagasihoidlik võrreldes teistega. Metsas avati valentinipäeva postkast, mida tuli iga tunni aja tagant tühjendda, sest ta täitus nii kiiresti. isegi mulle saadeti paarsada kaarti. Ma ei taha teada, mis siis veel populaarsemad mutukad said. Ja terve metsaalune oli paarikaupa jalutavaid mutukaid täis. Juba mitu nädalat tagasi oli igaüks endale paarilise otsinud ja selle pärast nii mitugi kaklust maha peeti. Aga valentinipäeval üksinda olla, see oleks mutukate jaoks sama kui jaanipäeval mitte tuld teha või jõulude ajal mitte kinke saada.
Ja noh, nüüd algab see seaaasta. Juhtumisi sattusin kuulma kuidas mutukate ühendsegakoor harjutas laulu nimega: "Ah sina vana õnnelik siga!". See oli kole. Ja annab ettekujutuse sellest, mis ees ootab täna õhtul...

kolmapäev, veebruar 14

The best things in life are free!

Nagu näiteks sõprus! Ilusat sõbrapäeva kõigile kes end puudutatuna tunnevad. Kallid olete! Sina ka Pets!

esmaspäev, jaanuar 22

lumelinnast ja plaanide muutusest

Lubasin kunagi kauges minevikus oma suurtest plaanidest rääkida. Tingimuseks oli see, et blogger hakkab mind normaalselt sisse logida laskma. Samahästi oleks võinud ma öelda ka et blogin siis kui päike tõuseb läänest, vesi voolab üles mäge või lumi sajab maha.
Aga see viimane ongi juhtunud. Oo imet. Sellega seoses jäävad minu suured plaanid ka ära. Nimelt kuna meil selline lumevaene talv oli, siis hakkasin ma end oma valges rüüs kuidagi veidralt tundma... No ma ei tea, nagu hakkaks laulatusele minema. Ja need rebased... no ei andnud teised mulle rahu, muudkui piilusid ja luurasid. Oligi siis plaan oma seitse asja kokku pakkida ja Tartusse ära tulla. Eriti kuna ma olen kuulnud, et Pillel pidi olema probleeme allüürnikega ja ta nendega hakkama ei saavat. No minul on kogemusi igasuguste pisikeste kantseldamisega. Küll ma oleks selle wincenti ja tema sugulasedki enda pilli järgi tantsima pannud.

Kuna nüüd aga lumi maha tuli, siis jääb see mõte ehk katki. Vähemalt lume sulamiseni olen veel metsas.


Muide mutukad on lumest hullupööra vaimustuses. nad ehitasid lumelinna. Mitte sellise, nagu ma olen näinud inimeste seas... no sellist kahe liumäe ja kolme muu ehitisega. Oo ei. Esiteks asub kogu nende lumelinn lume all. Seal on pikad pikad ja keerulised labürindid, lõputud lausa. Ja suured saalid ja väikesed saalid ja saalid, mille kohta saal on palju öelda, pigem luuakapp. Ja lumelosse ja lossitorne, müüridele mehi morne. Lumelohe seitsme peaga...No ja loomulikult on seal ka liumägesid ja tontlikke kujusid ja kõike noh. Ning iga päev nad muudkui laiendavad ja parandavad seda lumelinna. Tõsi aegajalt satub keegi, mõni kits või rebane või jänes kogemata nende lumelinnale peale astuma ja seda lõhkuma nii. Oi kui vihaseks selle peale mutukad saavad. Nad kogunevad suureks kambaks ja hakkavad pahategijat pisikeste lumekuulidega loopima. Nad on uskumatult täpsed kusjuures. Ja uskumatult agressiivsed. Mõned isegi lavastavad kahjutööd, et saks lumesõda pidada... Hullumaja ma ütlen...

laupäev, jaanuar 6

Vot nii

Türklased armastavad jäneseid... või kuidas muidu seletada seda, et mindoli
selle lühildase aja jooksul, mil ma end MSN-i sisse ei loginud, tervelt 24
türklast oma listi lisanud. Ei no Tore tore.

Nüüd olen taas internetis ja mul on suured plaanid muideks. Aga ma räägin
neist kunagi hiljem, kui blogger, va põrsas, mind korralikult sisse logida
laseb.

 
eXTReMe Tracker