Purskmäed

Uus vanusenumber sai mäe tipus väärikalt vastu võetud. Kõik vanad kondid kokku kogutud ja uuesti mäest alla komberdatud. Kes arvab, et alla tulla on lihtsam kui üles minna, see eksib rängalt. Alla tulles oled sa juba tunduvalt vanem ja noh, sellises vanuses mägedes turnida... see pole enam naljaasi.
Aga ega ma polegi naljamees.

Rännumees olen.

Rännujänes õigemini.

Nüüdseks olen jõudnud Montserrati. Kohaliku vulkaani (nimega väävli mäed) otsa ma siiski ei kavatse ronida. See on häbemata aktiivne nimelt ja mul pole mingit plaani röstjäneseks saada. Alates 1995. aastast kipub see vulkaanike alatihti purskama. See meenutab mulle hirmsasti ühte mutukat nimega Petuunia. Too oli samasugune. Kui ta kord millegi peale ärritus ja hakkas kärtsuma ja mürtsuma, siis põgenesid kõik mutukad, ka vapraimad, kapi alla peitu ja ega ta enne vait ei jäänud kui tema ümber tekkis permanentne mutukavaba tsoon. Ja isegi siis turtsatas ta aegajalt ähvardavalt. Ma räägin, just nagu Montserrati vulkaan. Pool saarest on täiestielamiskõlbmatuks muutunud. Ja olgem ausad, isegi mina ei lähe teda torkima. Vaatan pisut siin põhjapoolses osas ringi ja siis üritan iidse ja habemega saarele jõuda. Ega mul polnudki plaanis siia saarekesele tulla. Üritasin sadamast õiget laeva leida, millega edasi liikuda ja kohtasin üht veidike kõikuva sammuga mutukat, kes väitis, et tema laev nimega "Must Pärl" just minu soovitud sihtkohta suundub. Hiljem kuulsin ma muidugi, kuidas ka vandus, et tema laev läheb ka Havaile, Alaskasse ning otse kuu peale. Kuna aga kõik teised laevad olid juba lahkunud, otsustasin siiski vaadata kuhu ta suundub. Ja pealegi, kui ta oleks tõesti kuu peale läinud, siis ma ilmselt poleks seda reisi kahetsenud.

Ei, ma pole surnud, aga vananen kiiresti

Vaatasite, et siin blogis on kuidagi vaikseks jäänud. Arvasite, et olen oma Suurel Reisil ära eksinud või hoopistükis õnnetul kombel otsa saanud. Eeei. See on asjatu hirm. Ma olen vastupidavam kui välja paistan (eriti kui arvestada, et ma ei kipu välja paistma).
Jah, internetist jäin ma küll juba Poolas ilma. Nimelt jäid minu internetimutukad poola piiril vahele. Nad üritasid midagi illegaalset riigist välja smugeldada. Ma täpselt ei uurinud, mis see oli. Võibolla ongi parem kui ma ei tea. Igatahes jäid nad minust Poola piirile maha. Ei saa öelda, et nad oleks väga kurvad välja paistnud. Ma kuulsin (mul onnpikad kõrvad) kuidas nad itsitades juba pokrist põgenemise plaane haudusid. Ma ei kahtlegi, et see neil õnnestub. Selliseid ei püsi ju pudeliski, purgis või pokrist rääkimata.
Mina aga liikusin edasi. Kus ma kõik käinud ja mida näinud olen, seda ei jõua ma praegu kirjeldada. Võibolla kunagi kirjutan raamatu oma põnevast matkast. Praegu aga tahaks jõuda selleni, miks ma üle nii pika aja taas kirjutan.
Ma nimelt olen jõudnud Ameerika maailmajao kõikse väiksemasse riiki - Saint Kitts ja Nevisesse.
Tervitused Pillele.
Praegu olen siis täpsemalt püha kitse saarel. Kohalikud indiaanimutukad (ma pean teile neist kuangi rääkima) nimetavad seda saarekest muidugi hoopis viljaka maa saareks (naabersaart Nevist aga kauni vee maaks). Pole ka ime. Pühal kitsel on viljakal maal hea põli.
Muide, mul on homme sünnipäev. Plaanin seda tähistada ronides Kitsekese kõrgeimasse kohta- Liamuiga mäe tippu. Varem kutsuti seda vulkaanikest mount Misery´ks. Leian, et see on sobiv koht järjekordse sünnipäevatähistamiseks. Mis saaks olla veel sümboolsem kui lisada just kannatuste mäel turjale veel üks aasta, mida koormana kanda läbi elu.

Siuh

Pille, ma nägin sinu autot. Kihutas just minust mööda. Olen siin Poznanis parasjagu. Varsti jõuab Eestisse kah.

ära tegid

Ei saa pikalt kirjutada. Varjame ennast. Nüüd ajab ka Poola politsei meid taga. Nimelt mõtlesime siin ka eestlaste Teeme Ära üritusele kaasa elada. Aga nagu ikka said mutukad asjast pisut valesti aru ja veedasid kohale kõik vähegi väärtusliku, mis kusagil vedeles või näis hüljatud olevat. Te ei kujuta ette kui palju vedelevaid rahakotte ja kellasid nad leidsid....
Mine veel mutukatega ümbermaailma reisile

Koks

Munadepühadel toimus suur koksimisvõistlus. Asi läks kontrolli alt välja (kas keegi on üllatunud). 3 mutukal on koksimisest tugevamat sorti peapõrutus, 5 tükki on sinise silmaga ja pisemaid siikaid ei jõua keegi üles lugeda. See koksimine kujunes päris suureks mässuks. Läti politsei otsib algatajaid taga. Meie igastahes hiilisime öö varjus linnast välja. Nüüdseks oleme jõudnud Leedu piirile. Kui õnnestub, lipsame homme üle piiri.

Siit õpetussõnad teile: Pidage koksimisega piiri!

Ilusat kevade algust!

Ahh kui ilus on kevad Riias. Päike paistab ja puudel on pungad ja õhk on täis arrrrmastust.
Ilus. ma arvan, et jääme siia veidike kauamaks!

Turaida, Sigulda, Endiselt Läti

Eile jõudsime Turaida losivaremetesse. No sinna samma, kus teatakse olevat kuulsa Liivi vanema Kaupo kodukoht. Näis aga et peremeest polnud kodus ja linnuski oli hakanud pisut nagu lagunema...

Täna aga jõudsime Siguldasse. Äärmiselt kaunis linnake. Mutukad muidugi ei vaadanud ei paremale ega vasakule vaid tormasid kohe esimese suveniiriputka juurde, et osta endale väikesi kurikuulsaid kaunistatud kepikesi. Nüüd käime ringi nagu kari vanamehi. Kõik lonkavad kepi najale toetudes ja on ise ilgelt õnnelikud.

Ērģeme lahingutanner

Mõist mõista mis see on: Härg läheb mõirates mäele, ei ole kõhus kõrrekest, ei maus marjavarrekest?

Oleme jõudnud Ērģeme (maakeeli Härgmäe) lahingu alale. See on see kurikuulus koht, kus Liivi ordu haledalt vene vägede käest lüüa sai. Me siin otsustasime kultuurilise harimise eesmärgil mutukatega see lahing uuesti läbi mängida.
Alguses läks kõik plaanipäraselt: Lahingu eel avastasid mängult väljale hobuseid söötma läinud "saksa" mutukad väikese põgeneva "vene" mutukate väe. Nad tegid näo nagu arvaks, et venelasi ongi vähe tormasid suure hurraaga otse vastaste laagrisse. Seal aga hüppas peidust välja veel musttuhat mutukat ( no vähemalt mustad olid nad küll) ja piirasid "orduväed" sisse.
Edasi oleks tsenaarium ette näinud, et Liivlaste väed põrmustati ja see lahing jäigi viimaseks välilahinguks neile. Aga Liivlasi kehastanud mutukad ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Nad võitlesid surmapõlgavalt ja mingi ime läbi õnnestus neil piiramisrõngast välja murda, oma väed taas koguda ning rünnakule asuda. Nad võtsid kasutusele muidugist oma ajast kõvasti ees olevad relvad - mudapommid... Need külvasid vene mutukate seas hirmu ja õudust ning lõpuks olid viimased sunnitud põgenema.
Niipalju siis ajaloo elutruust kujutamisest.
Nüüd aga lähen võtan osa "Liivlaste" metsikust võidupeost. Nad on oma võidu üle nii uhked. Nimetavad end Härgmäe härradeks või Ērģeme hertsogiteks ja on praegu valmis kasvõi kogu maailma vallutama. Samas arvestades kui suure õllevaadi nad kusagilt välja on otsinud, siis ilmselt ilma vallutamise asemel on neil ilmatu valu peas. Kuid juba kostub kutsuv pasunaheli, ka rindereporter tahab lõbutseda.

Valga

"Kuidas me saame maailmale ringi peale teha kui maailm käib niimoodi ringi?" küsisid mutukad pühapäeva hommikul, endal silmad kui riisiterad. No tõesti, kes käskis neil siis nii palju "Pisikeste pruuli" tarvitada. piiri tuleb osata pidada.

need kes olid võimelised jalgu alla võtma asusid koos minuga Valga poole teele. Võtsime bussi. Mina sõitsin jänest. Mutukad pugesid lihtsalt pingi alla peitu ja magasid seal vaikselt edasi.

Valka jõudes tormasime kohe piirile. Pole ju mutukaist keegi varem välismaal käinud. Hüppasid teised siis piiril Eesti ja läti vahel. Üks pisike mutukas hüppas lausa 100 korda edasi tagasi, keeras siis otsa ümber ja hakkas koju tagasi minema. Teised küsisid, et mis siis nüüd? Mutukas vastas: "Kallid sõbrad, ma olen sada korda välismaal käinud. Rohkem oleks juba liig!"

Kui mutukad lõpetasid piiril lõbutsemise, otsustasime ikkagi selle öö veel Valgas veeta. Ja järgneva päevagi. Valga linnavalitsus pakub tööd Arboristile. Mõtlesin, et kandideeriks. Aga nad ei võtnud mind, väitsid, et ma närin kõik pungad puudelt. No tõesti, nagu nad kasvataks seal mandarini puid või midagist!

Õnnitlused

Oleme endiselt Tartus,

Suurem osa mutukaid läks linna peale shoppama. Mina siin silun oma kasukat, et õhtul sünnipäevapeol ikkagi esinduslik välja näha. Isegi kui nad mind ei näe.

Petsil on kah täna sünnipäev.

Minu suurimad õnnesoovid sulle, kallis konnake!