Ilusat kevade algust!

Ahh kui ilus on kevad Riias. Päike paistab ja puudel on pungad ja õhk on täis arrrrmastust.
Ilus. ma arvan, et jääme siia veidike kauamaks!

Turaida, Sigulda, Endiselt Läti

Eile jõudsime Turaida losivaremetesse. No sinna samma, kus teatakse olevat kuulsa Liivi vanema Kaupo kodukoht. Näis aga et peremeest polnud kodus ja linnuski oli hakanud pisut nagu lagunema...

Täna aga jõudsime Siguldasse. Äärmiselt kaunis linnake. Mutukad muidugi ei vaadanud ei paremale ega vasakule vaid tormasid kohe esimese suveniiriputka juurde, et osta endale väikesi kurikuulsaid kaunistatud kepikesi. Nüüd käime ringi nagu kari vanamehi. Kõik lonkavad kepi najale toetudes ja on ise ilgelt õnnelikud.

Ērģeme lahingutanner

Mõist mõista mis see on: Härg läheb mõirates mäele, ei ole kõhus kõrrekest, ei maus marjavarrekest?

Oleme jõudnud Ērģeme (maakeeli Härgmäe) lahingu alale. See on see kurikuulus koht, kus Liivi ordu haledalt vene vägede käest lüüa sai. Me siin otsustasime kultuurilise harimise eesmärgil mutukatega see lahing uuesti läbi mängida.
Alguses läks kõik plaanipäraselt: Lahingu eel avastasid mängult väljale hobuseid söötma läinud "saksa" mutukad väikese põgeneva "vene" mutukate väe. Nad tegid näo nagu arvaks, et venelasi ongi vähe tormasid suure hurraaga otse vastaste laagrisse. Seal aga hüppas peidust välja veel musttuhat mutukat ( no vähemalt mustad olid nad küll) ja piirasid "orduväed" sisse.
Edasi oleks tsenaarium ette näinud, et Liivlaste väed põrmustati ja see lahing jäigi viimaseks välilahinguks neile. Aga Liivlasi kehastanud mutukad ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Nad võitlesid surmapõlgavalt ja mingi ime läbi õnnestus neil piiramisrõngast välja murda, oma väed taas koguda ning rünnakule asuda. Nad võtsid kasutusele muidugist oma ajast kõvasti ees olevad relvad - mudapommid... Need külvasid vene mutukate seas hirmu ja õudust ning lõpuks olid viimased sunnitud põgenema.
Niipalju siis ajaloo elutruust kujutamisest.
Nüüd aga lähen võtan osa "Liivlaste" metsikust võidupeost. Nad on oma võidu üle nii uhked. Nimetavad end Härgmäe härradeks või Ērģeme hertsogiteks ja on praegu valmis kasvõi kogu maailma vallutama. Samas arvestades kui suure õllevaadi nad kusagilt välja on otsinud, siis ilmselt ilma vallutamise asemel on neil ilmatu valu peas. Kuid juba kostub kutsuv pasunaheli, ka rindereporter tahab lõbutseda.

Valga

"Kuidas me saame maailmale ringi peale teha kui maailm käib niimoodi ringi?" küsisid mutukad pühapäeva hommikul, endal silmad kui riisiterad. No tõesti, kes käskis neil siis nii palju "Pisikeste pruuli" tarvitada. piiri tuleb osata pidada.

need kes olid võimelised jalgu alla võtma asusid koos minuga Valga poole teele. Võtsime bussi. Mina sõitsin jänest. Mutukad pugesid lihtsalt pingi alla peitu ja magasid seal vaikselt edasi.

Valka jõudes tormasime kohe piirile. Pole ju mutukaist keegi varem välismaal käinud. Hüppasid teised siis piiril Eesti ja läti vahel. Üks pisike mutukas hüppas lausa 100 korda edasi tagasi, keeras siis otsa ümber ja hakkas koju tagasi minema. Teised küsisid, et mis siis nüüd? Mutukas vastas: "Kallid sõbrad, ma olen sada korda välismaal käinud. Rohkem oleks juba liig!"

Kui mutukad lõpetasid piiril lõbutsemise, otsustasime ikkagi selle öö veel Valgas veeta. Ja järgneva päevagi. Valga linnavalitsus pakub tööd Arboristile. Mõtlesin, et kandideeriks. Aga nad ei võtnud mind, väitsid, et ma närin kõik pungad puudelt. No tõesti, nagu nad kasvataks seal mandarini puid või midagist!

Õnnitlused

Oleme endiselt Tartus,

Suurem osa mutukaid läks linna peale shoppama. Mina siin silun oma kasukat, et õhtul sünnipäevapeol ikkagi esinduslik välja näha. Isegi kui nad mind ei näe.

Petsil on kah täna sünnipäev.

Minu suurimad õnnesoovid sulle, kallis konnake!

Tartus, Sünnipäev

Ümbermaailmareisi 3. raport.
Tartu

Eile hommikul asusimegi siis kõik ilusasti hääletama. Aga üks auto vuhises teise järel mööda ja keegi ei tahtnud õnnetuid rändureid peale võtta. Ei tea kas oli asi siis sellest et meid ei märgatud, kuna me oleme ikkagi suhteliselt pisikesed, või ei tahetud nii paljusid korraga peale võtta... Ei tea. ma kahtlustasin veel, et autojuhid lõid kartma. No mõni mutukas on ikka päris metsiku ilmega. Pole terve igaviku kammi näinud...

Olime juba oma kolm tundi hääletanud ja juba lootust kaotamas kui nägime eelmalt ühte tolmukarva autot lähenemas. Võttiski teine hoo maha ja keeras just meie juurest hoovi. Meil kulus vaid sekund taipamaks et see oli Pilleke ise. Tuhatnelja tormasime auto juurde ja sel ajal kui Pilleke laadis autosse Mpsi garderoobi, pugesime kõik salamisi kah taha pingile. Ruumi oli seal laialt ja elu ilus. Kuni Tartuni oli meil seega muretu elu. Mutukad korkisid lahti esimesed "imaginaarse imelised" ning üürgasid pool teed Tina Turneri laule laulda.

Pimedas jõudsime Tartusse. Suurem osa mutukaid magas selleks ajaks hambad laiali.

Teate, nii hea oli jälle vana tuttavat linna näha. Siin ju sai alguse minu ilus elu. Siit ma selle Pillekese leidsin. Ja oh kui palju mälestusi. Kuidas sai pehmetega pidutsetud... Ja kuidas me Petsiga tuttavaks saime ja...ehh. Kahju, et Petsi meiega pole.

Aga muide, mul on täna sünnipäev. Palju õnne mulle!

Sünnipäeva puhul käisime mutukatega Pühajärvel SPA-s, ja suusatamas. Ahh kui ilus ilm seal oli... Laia lund langes ja puha.

Praegu on aga väikene nukrus hinges. Ilmselt sünnipäevamasendus. Aastad rõhuvad turjal ja keegi meist ei saa nooremaks. Aeg libiseb käppade vahelt läbi ja oi kuidas tahaks seda hoida kinni...

plaanide tegemine

Nii, Mutukad pakivad oma viimaseid asju kokku ja kohe asume teele. Mõtlesin, et kasutan veel viimast korda Petsi mugavat internetiühendust.
Pikkade ja tuliste arutelude käigus sai paika pandud esialgne liikumisplaan. Põhiline vaidlus käis teemal, et kumba pidi me maakerale tiiru peale teeme.
Et kas tiirutada maakera liikumise suunas või vastupidi. Romantilisem osa mutukatest väitis, et oleks ju ilus liikuda päikese tõusule vastu (ehk siis maakera tiirlemise suunas). See omavat lausa sümboolset tähendust ja pürgimist helgema tuleviku poole.
Praktilisema mõtlemisega vastasleer jällegi leidis, et mõistlik oleks liikuda maakera liikumise vastas suunas. Nii olevat maakera ümbermõõt näiliselt väiksem ja seega lühem maa kõndida. Seletus kõlas järgnevalt: Iga sammuga, mis sa astud, liigub maakera sulle vastu ja seega astud sa iga kord natuke kaugemale. Seega tuleb kokkuvõttes teha vähem samme.
Romantilisem pool üritas vastu väita, et vastupidi, maakeraga pärisuunas liigeldes jõuab kiiremini edasi, sest rändurite liikumiskiirusele lisanduvat siis ka maakera liikumiskiirus.
Praktilisemad mutukad vaidlseid vastu, et kiirus on suhteline nähtus ja sõltub suuresti taustsüsteemist. Aga ei tasu võtta suuremat taustsüsteemi kui see, mis reaalselt midagi mõjutab. Ja et see kui kiirelt me universumis liigume ei loe matka mõttes mitte kui midagi ning õigem on ikkagi liikuda vastu maakera pöörlemise suunda.
Romantilisem osa mutukatest jälle väitis, et just tuleks vaadata laiemast vaatenurgast, sest olevat me ju üks universumiga, mitte eraldiseisev üksus.
See vaidlus kestis edasi ja edasi, minu vaesed kõrvad väsisid ära ja ma läksin pugesin põhku. Hommikul kui ärkasin vaidlesid mutukad endiselt. Et nad ka ühist seisukohta ei suuda võtta.

Otsustasin ainuisikuliselt, et hakkame liikuma lääne poole. Minu poolest jäägu maakera või seisma, aga ma olen alati tahtnud Pariisis käia. Ja eks pärast siis näeb, kuhu edasi.

Nii, näikse, et mutukad on oma asjad vahepeal enamvähem kokku saanud ja läheme ongi aeg lahkumiseks. Plaanime hääletada ja mandrile pääseda. Edasi võtaks suuna Tartu peale. Käiks veel Hakut vaatamas ja kontrolliks kuidas poheemmutukad, end üleval pidanud on. Ja siis Lätti!

Orissaares

Ümbermaailmareisi 1. raport

Lahkumine metsast oli südantliigutavalt kaunis. Lahkujad lehvitasid ja soovisid kõike paremat. Mutukate segakoor esitas loo "Teele teele mutukakesed". Olgugi, et segakoori read olid kõvasti kahanenud kõlas laul peaaegu et kaunilt. Kuigi võibolla oligi see tingitud hõrenenud ridadest - vähem möödalauljaid. Vastuseks esitas meie pasunaorkester loo: "Kui kallist kodust läksin..."

Mahajääjad toppisid lahkujatele veel hädavajalikku kraami kaasa ning hüüdsid õpetussõnu.

Isegi siis kui me olime juba kodumetsa seljataha jätnud võis aegajalt veel kohata mõnda mutukat, kes ähkides meile järele jooksis, et manitseda mõnda reisumeest. "Hoia jalad kuivad!" "Vaata et sa krokudillidega tüli norima ei lähe!" "Hoidu tumedasilmsete libekeelte eest!" "Vaata et sa endale mõnda võõramaa haigust külge ei saa!" "Kas sa ikka sooja aluspesu võtsid kaasa?" jne jne jne

Kõikidest manitsustest hoolimata oleme edukalt oma karavaniga Orissaarde jõudnud. Selgus et nii suure kambaga matkamine on kohutavalt aeganõudev tegevus. Koguaeg kipub keegi maha jääma või tahab jalgu puhata või pikniku pidada või mida iganes. Tuleb kõrva taha panna, et ilmselt me kogu maailmale jala tiiru peale ei tee. Täna õhtul toimub Petsi juures koosoleks mutukate helgeimate peadega. Paneme paika esialgse teekonna (ühel mutukal on gloobus ja jäme punane pliiats). Samuti tuleb varusid täiendada.

Rääkides Petsist. Näikse, et ta ei taha meiega ikka kaasa tulla :(. Ütleb, et keegi peab ju kodu valvama ka jääma. Häbematune. Kas temas polegi siis seikleja verd? Isegi mina, elus palju näinud jänes, ihkan näha midagi uut.

pets küll ütles, et jääb mind ootama, aga mina ei tea kas neid konnasid saab usaldada... Lubasin talle mnt Everesti tipust postkaardi saata...

Homme (või siis ülehomme) asume jälle teele. Eks kuulete meist veel.