Purskmäed

Uus vanusenumber sai mäe tipus väärikalt vastu võetud. Kõik vanad kondid kokku kogutud ja uuesti mäest alla komberdatud. Kes arvab, et alla tulla on lihtsam kui üles minna, see eksib rängalt. Alla tulles oled sa juba tunduvalt vanem ja noh, sellises vanuses mägedes turnida... see pole enam naljaasi.
Aga ega ma polegi naljamees.

Rännumees olen.

Rännujänes õigemini.

Nüüdseks olen jõudnud Montserrati. Kohaliku vulkaani (nimega väävli mäed) otsa ma siiski ei kavatse ronida. See on häbemata aktiivne nimelt ja mul pole mingit plaani röstjäneseks saada. Alates 1995. aastast kipub see vulkaanike alatihti purskama. See meenutab mulle hirmsasti ühte mutukat nimega Petuunia. Too oli samasugune. Kui ta kord millegi peale ärritus ja hakkas kärtsuma ja mürtsuma, siis põgenesid kõik mutukad, ka vapraimad, kapi alla peitu ja ega ta enne vait ei jäänud kui tema ümber tekkis permanentne mutukavaba tsoon. Ja isegi siis turtsatas ta aegajalt ähvardavalt. Ma räägin, just nagu Montserrati vulkaan. Pool saarest on täiestielamiskõlbmatuks muutunud. Ja olgem ausad, isegi mina ei lähe teda torkima. Vaatan pisut siin põhjapoolses osas ringi ja siis üritan iidse ja habemega saarele jõuda. Ega mul polnudki plaanis siia saarekesele tulla. Üritasin sadamast õiget laeva leida, millega edasi liikuda ja kohtasin üht veidike kõikuva sammuga mutukat, kes väitis, et tema laev nimega "Must Pärl" just minu soovitud sihtkohta suundub. Hiljem kuulsin ma muidugi, kuidas ka vandus, et tema laev läheb ka Havaile, Alaskasse ning otse kuu peale. Kuna aga kõik teised laevad olid juba lahkunud, otsustasin siiski vaadata kuhu ta suundub. Ja pealegi, kui ta oleks tõesti kuu peale läinud, siis ma ilmselt poleks seda reisi kahetsenud.

Ei, ma pole surnud, aga vananen kiiresti

Vaatasite, et siin blogis on kuidagi vaikseks jäänud. Arvasite, et olen oma Suurel Reisil ära eksinud või hoopistükis õnnetul kombel otsa saanud. Eeei. See on asjatu hirm. Ma olen vastupidavam kui välja paistan (eriti kui arvestada, et ma ei kipu välja paistma).
Jah, internetist jäin ma küll juba Poolas ilma. Nimelt jäid minu internetimutukad poola piiril vahele. Nad üritasid midagi illegaalset riigist välja smugeldada. Ma täpselt ei uurinud, mis see oli. Võibolla ongi parem kui ma ei tea. Igatahes jäid nad minust Poola piirile maha. Ei saa öelda, et nad oleks väga kurvad välja paistnud. Ma kuulsin (mul onnpikad kõrvad) kuidas nad itsitades juba pokrist põgenemise plaane haudusid. Ma ei kahtlegi, et see neil õnnestub. Selliseid ei püsi ju pudeliski, purgis või pokrist rääkimata.
Mina aga liikusin edasi. Kus ma kõik käinud ja mida näinud olen, seda ei jõua ma praegu kirjeldada. Võibolla kunagi kirjutan raamatu oma põnevast matkast. Praegu aga tahaks jõuda selleni, miks ma üle nii pika aja taas kirjutan.
Ma nimelt olen jõudnud Ameerika maailmajao kõikse väiksemasse riiki - Saint Kitts ja Nevisesse.
Tervitused Pillele.
Praegu olen siis täpsemalt püha kitse saarel. Kohalikud indiaanimutukad (ma pean teile neist kuangi rääkima) nimetavad seda saarekest muidugi hoopis viljaka maa saareks (naabersaart Nevist aga kauni vee maaks). Pole ka ime. Pühal kitsel on viljakal maal hea põli.
Muide, mul on homme sünnipäev. Plaanin seda tähistada ronides Kitsekese kõrgeimasse kohta- Liamuiga mäe tippu. Varem kutsuti seda vulkaanikest mount Misery´ks. Leian, et see on sobiv koht järjekordse sünnipäevatähistamiseks. Mis saaks olla veel sümboolsem kui lisada just kannatuste mäel turjale veel üks aasta, mida koormana kanda läbi elu.