Oh, täna ommikul julgesin lõpuks voodi alt välja ronida.
Brrrr, ma ei armasta äikest, ta ei meeldi mulle, ma ei salli ega seedi teda, ma kardan teda, vihkan ja noh, ütleme siis nii, et me ei mõista teineteist.
See kõik sai alguse üleeile, kui mina kasutasin ära Pille eemalviibimist ja parasjagu internetis hängisin. Kõik on rongide süü, nende pideva müra ja kolina taustal õnnestus äikesel mulle nii lähedale hiilida, ilma et ma oleks sellest aru saanud. Ja siis järsku ühel hetkel kui ma korraks uneledes aknast välja juhtusin vaatama, märkasin ma tinahalli taevast suuri tumedaid pilvi, välgunooled rebestasid taeva tuhandeks tükiks ning kõu oi kõrvulukustav. 
Ma ehmatasin, tardusin soolasambaks, kukkusin tooli pealt maha ja ilmselt kaotasin teadvuse. Kaua ma seal põrandal lebasin, seda m ei tea, järgmine asi, mida ma mäletan on see, et midagi märga tilkus mu ninaotsale. Pilutasin ühte silma ja nägin Pillet enda üle kummardumas. Ta juuksed olid märjad - ilmselt oli äikest püüdmas käinud, segane nagu ta on).
Ta istus minu kõrvale maha, võttis minu hirmust kange keha endale sülle ning hakkas õrnalt paitama ja samal ajal rääkis midagi. Mida ta rääkis, seda ma ei mäleta, aga vähemalt oli sellest kasu. Pika paitamise peale tuli elu mu kehasse tagasi ja ma hakkasin jälle hirmust värisema. Mis oli ilmselgelt areng edasi. Kui Pilleke nägi, et minuga kõik korda saab, mässis ta mu oma pleedi sisse ja pani voodi alla pessa. Teate, millegi pärast on voodi all ikka kuidagi turvalisem.
Nii ma elasingi ka selle kevadise äikese üle...
