Minu kõrvu on ulatunud kuuldused (mul on pikad kõrvad, sinna ulatub nii mõndagi), et seoses minu veidike soojema suhtumisega ühte konkreetsesse konna, on inimestel kerkinud küsimus, et kas ma olen isane või emane jänes.
See on täiesti minu isiklik asi ja ma ei nõustu sellist teemat avalikult arutama.
A vihjeks võin öelda....porgandid meelidvad mulle küll, aga veel rohkem meeldivad mandarinid... elagu jõulud!
Nii, lõpuks jõudsin siis Petsi juurest tagasi. Tegelikult hakkasin juba eile tulema, aga eksisin vahepeal teelt. Tuul oli lihtsalt nii tugev, puhus mu kursilt kõrvale. Nüüd te mõtlete, et valetab va sindrinahk, et tuul peaks minust (madal nagu ma olen) üle puhuma. Aga ei. Ma suurest õnnest hõljusin pilvede all. Ja seal oli tugev tuul! Puhus mu esmalt hoopis Hiiumaale. Aga kohtusin seal ühe toreda põdraga, kes aitas mul koju tagasi pääseda.
Aga minu hirmud, et ma Petsile nähtava ja blondina äkki enam ei meeldi, osutusid alusetuteks. Mind võeti ilusti soojalt vastu. Nojah, eks ta alguses natuke üllatunud oli mind nähes. Aga võibolla ma lihtsalt pimestasin teda oma uue ilusa välimusega. Jah, eks see nii vist oligi.
Aga need päevad, mis ma seal Orissaares veetsin olid imelised. Reedel näiteks tegime väikese väljasõidu mere äärde ja pidasime pikniku. Pets alguses küll virises, et ei taha, et külm ja märg, aga lõpuks tunnistas ise ka, et ta poleks tahtnud sellest ilma jääda isegi siis kui taevast oleks pussnuge sadanud. Liialdas jälle!
Oi ja me rääkisime nii palju. Terve suvi oli ju vahele jäänud, mil me polnud sõnagi vahetanud ja nii üht kui teist oli meil teineteisele pajatada. Mulle see meeldis.
Ja siis, see oli ilmselt pühapäev, kui ma hakkasin ära minema kinkis ta mulle ühe asja. Nii ilus. Nii armas. Nii kallis. Pets on ikkagi armas. Nii hea oli teda jälle näha (ja ma kahtlustan, et tema ikka ka natuke rõõmustas minu taasnägemise üle).
Oi, ma olen nii blond juba... ja nii ilus... isea ka ei usu. Vaatasin hommikul veelombist oma peegeldust. Tükk aega imetlesin. Nii võib ju edevaks muutuda, kas tead!
Aga ma leiana, et valge sobib imeliselt rohelise kõrvale.
Jah, saite õigesti aru, asjad on pakitud, lähen homme Petsile külla. Loodan, et ta on ikka kodus ja mind vastu võtab... Igatsen juba pikemat aega teda näha. See häbematu konn pole terve suve jooksul kordagi mind vaatamas käinud. Äkki ma ei meelid enam talle?
See lahtise karva paanika oli siiski üleraktsioon. Tuleb välja, et polnudki vitamiinipuudus. Karv vahetub. Ma pole seda varem näinud. Teised jänesed rääkisid, et ma muutun blondiks. Huvitav. Lõpuks ometi saan kontrollida, kas kõik need blondiinide anektoodid ka tõele vastavad. Aga ma leian, et valge värv võiks mulle päris hästi sobida. Kui talv tuleb, siis panen ehk mõne enda pildi ka üles.
Seni aga hoian mutukatel silma peal. Sügise tulekule reageerivad nad erinevalt. Mõni siin käib nina vesine peas ringi ja kurdab, et külm ja märg ja porine. Teised on jälle lehtedes sahistamise üle hullud. Ja siis on veel sellised, kes käivad ringi kui väikesed põrssad, ülepeakaela mudased, ainsad, mis mudast välja paistavad on säravad silmad ja kõrvuni veniv naeratus...
Põrsastega seoses, mul on plaan millalgi sel või järgmisel nädalal Tambetile külla minna. Või noh, tegelikult küll Petsile. Pole teda juba terve igaviku näinud. Loodan, et ta tunneb mu ikka ära ja talle meeldib minu uus peen (praegu küll pisut kirju) välimus. Olen natuke mures.
