Mina vä? Jänes vä?

See lahtise karva paanika oli siiski üleraktsioon. Tuleb välja, et polnudki vitamiinipuudus. Karv vahetub. Ma pole seda varem näinud. Teised jänesed rääkisid, et ma muutun blondiks. Huvitav. Lõpuks ometi saan kontrollida, kas kõik need blondiinide anektoodid ka tõele vastavad. Aga ma leian, et valge värv võiks mulle päris hästi sobida. Kui talv tuleb, siis panen ehk mõne enda pildi ka üles.
Seni aga hoian mutukatel silma peal. Sügise tulekule reageerivad nad erinevalt. Mõni siin käib nina vesine peas ringi ja kurdab, et külm ja märg ja porine. Teised on jälle lehtedes sahistamise üle hullud. Ja siis on veel sellised, kes käivad ringi kui väikesed põrssad, ülepeakaela mudased, ainsad, mis mudast välja paistavad on säravad silmad ja kõrvuni veniv naeratus...
Põrsastega seoses, mul on plaan millalgi sel või järgmisel nädalal Tambetile külla minna. Või noh, tegelikult küll Petsile. Pole teda juba terve igaviku näinud. Loodan, et ta tunneb mu ikka ära ja talle meeldib minu uus peen (praegu küll pisut kirju) välimus. Olen natuke mures.