Õhupalljänes
Nii, lõpuks jõudsin siis Petsi juurest tagasi. Tegelikult hakkasin juba eile tulema, aga eksisin vahepeal teelt. Tuul oli lihtsalt nii tugev, puhus mu kursilt kõrvale. Nüüd te mõtlete, et valetab va sindrinahk, et tuul peaks minust (madal nagu ma olen) üle puhuma. Aga ei. Ma suurest õnnest hõljusin pilvede all. Ja seal oli tugev tuul! Puhus mu esmalt hoopis Hiiumaale. Aga kohtusin seal ühe toreda põdraga, kes aitas mul koju tagasi pääseda.
Aga minu hirmud, et ma Petsile nähtava ja blondina äkki enam ei meeldi, osutusid alusetuteks. Mind võeti ilusti soojalt vastu. Nojah, eks ta alguses natuke üllatunud oli mind nähes. Aga võibolla ma lihtsalt pimestasin teda oma uue ilusa välimusega. Jah, eks see nii vist oligi.
Aga need päevad, mis ma seal Orissaares veetsin olid imelised. Reedel näiteks tegime väikese väljasõidu mere äärde ja pidasime pikniku. Pets alguses küll virises, et ei taha, et külm ja märg, aga lõpuks tunnistas ise ka, et ta poleks tahtnud sellest ilma jääda isegi siis kui taevast oleks pussnuge sadanud. Liialdas jälle!
Oi ja me rääkisime nii palju. Terve suvi oli ju vahele jäänud, mil me polnud sõnagi vahetanud ja nii üht kui teist oli meil teineteisele pajatada. Mulle see meeldis.
Ja siis, see oli ilmselt pühapäev, kui ma hakkasin ära minema kinkis ta mulle ühe asja. Nii ilus. Nii armas. Nii kallis. Pets on ikkagi armas. Nii hea oli teda jälle näha (ja ma kahtlustan, et tema ikka ka natuke rõõmustas minu taasnägemise üle).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar