Pöördeline juhtum minu elus?

Appi, olen suures segaduses.
Ükspäev kui ma jälle Sutus marjapõõsaste vahel ringi hüppasin tuli minu juurde Pille ja meie vahel leidis aset järgmine konversatsioon:
Pille: "Tere jänes, oled sa ikka Sooda?"
Mina: "Tere Pille, oled sa peast sooda, et oma vana sõpra ära ei tunne. Loomulikult olen ma Sooda."
Pille vaatas mind imelikult, pigistas ühe silma kinni ja küsis kavala rebase näoga: "Kuule Sooda, millal sa vimati peeglisse vaatasid?"
No ülbusel pole piire. Tõsi, need kaks kuud siin metsas võivad mind tõesti veidike metsikuks muutnud olla, aga vaevalt et minu välimus nii hull olla sai, et see isegi Pillet häirima oleks hakanud.
"Ei mäleta," vastasin veidike solvunult.
"Igatahes soovitan vaadata," lausus Pilleke ja lippas tagasi grilli juurde, kus üks vardasse aetud siga hakkas juba vaikselt tuld võtma.

Võtsin mina soovitust kuulda ja vaatasingi järgmisel päeval peeglisse. Arvake ära, mida ma nägin! Õige vastus on ennast! Nüüd te muidugi ütlete: "Haa, püüad meid haneks tõmmata, sa oled ju nähtamatu!"
No seda arvasin minagi, kuni ma peeglisse vaatasin. Polegi nii nähtamatu. Ma ei tea millest see tuleb, aga nägin välja täpselt nagu pärisjänes.
Nüüd tuleb vaid oodata ja vaadata, et kas see on pöörduv tendents või jäängi selliseks.

Endal on mul paar teooriat küll. No esimene oli see, et ma päevitasin kõvasti ja sain ikkagi pruuniks, nahka ja karvadesse (?) tekkis pigment ja olengi nagu jänku muiste. Teise teooria põhjal on selles süüdi keskkond. Metsas ringi hüpates unustasin need pinged, kammitsad ja ahistavad mälestused, mistõttu ma üldse muutusin nähtamatuks. Kolmas teooria on see, et see tuleb kõik vanusega ja on loomulik protsess...