Mutukad metsa!

Nii, oleme siis kogu mutukaperega (va nõudepesupäkapikud) Saaremaale kolinud. Selgus, et linnakorterist nad suuremat ei hooli ja suurem osa läks kohe esimese tretiga Suttu. Vaevalt sai autouks lahti tehtud, kui tormasid kõik metsa laiali. No neil on seal avastamist küllaga ja võimalus tutvuda kohalike ahjualuste ja muude sääraste tegelastega.
Olen minagi suure osa ajast just maal veetnud. Seal on huvitav. Kohtasin kohalikke jäneseid ja käisin nende juures teeõhtul. Tavaliselt ma nende metsloomadega eriti ei lävi, aga need näisid küllaltki arukad olevat. Matsid, seda küll, aga ikkagi jänesed.
Lisaks jänestele on kadastikus endale elupaiga leidnud ka rebased. Mina neid ei karda. Minu lõhn ajab neid hirmsasti segadusse, aga nad mind ei näe. Nii on päris huvitav väikesi rebasekutsikaid narrimas käia. Sellega tegelen ma muidugi harva, jäägu narrimine ja kiusamine ikkagi mutukate pärusmaaks. Sellisele soliidsele jänesele nagu mina seda olen, selline tegevus nagu hästi ei sobi.
Aga ilmad on siin ilusad. Minu vari on natukene tumedamaks läinud - ilmselt hakkab päike mullegi peale. Pille vaeseke muidugi ei näe seal poes ilmselt päikesejänkutki. Arvan, et lähen nt laupäeval talle külla. Ta on siis üksi poes ja sureb ilmselt üksinduse kätte ära, kui tal kedagi seltsiks pole... Aga seda me ju ei taha.