Orissaares

Ümbermaailmareisi 1. raport

Lahkumine metsast oli südantliigutavalt kaunis. Lahkujad lehvitasid ja soovisid kõike paremat. Mutukate segakoor esitas loo "Teele teele mutukakesed". Olgugi, et segakoori read olid kõvasti kahanenud kõlas laul peaaegu et kaunilt. Kuigi võibolla oligi see tingitud hõrenenud ridadest - vähem möödalauljaid. Vastuseks esitas meie pasunaorkester loo: "Kui kallist kodust läksin..."

Mahajääjad toppisid lahkujatele veel hädavajalikku kraami kaasa ning hüüdsid õpetussõnu.

Isegi siis kui me olime juba kodumetsa seljataha jätnud võis aegajalt veel kohata mõnda mutukat, kes ähkides meile järele jooksis, et manitseda mõnda reisumeest. "Hoia jalad kuivad!" "Vaata et sa krokudillidega tüli norima ei lähe!" "Hoidu tumedasilmsete libekeelte eest!" "Vaata et sa endale mõnda võõramaa haigust külge ei saa!" "Kas sa ikka sooja aluspesu võtsid kaasa?" jne jne jne

Kõikidest manitsustest hoolimata oleme edukalt oma karavaniga Orissaarde jõudnud. Selgus et nii suure kambaga matkamine on kohutavalt aeganõudev tegevus. Koguaeg kipub keegi maha jääma või tahab jalgu puhata või pikniku pidada või mida iganes. Tuleb kõrva taha panna, et ilmselt me kogu maailmale jala tiiru peale ei tee. Täna õhtul toimub Petsi juures koosoleks mutukate helgeimate peadega. Paneme paika esialgse teekonna (ühel mutukal on gloobus ja jäme punane pliiats). Samuti tuleb varusid täiendada.

Rääkides Petsist. Näikse, et ta ei taha meiega ikka kaasa tulla :(. Ütleb, et keegi peab ju kodu valvama ka jääma. Häbematune. Kas temas polegi siis seikleja verd? Isegi mina, elus palju näinud jänes, ihkan näha midagi uut.

pets küll ütles, et jääb mind ootama, aga mina ei tea kas neid konnasid saab usaldada... Lubasin talle mnt Everesti tipust postkaardi saata...

Homme (või siis ülehomme) asume jälle teele. Eks kuulete meist veel.