Tartus, Sünnipäev

Ümbermaailmareisi 3. raport.
Tartu

Eile hommikul asusimegi siis kõik ilusasti hääletama. Aga üks auto vuhises teise järel mööda ja keegi ei tahtnud õnnetuid rändureid peale võtta. Ei tea kas oli asi siis sellest et meid ei märgatud, kuna me oleme ikkagi suhteliselt pisikesed, või ei tahetud nii paljusid korraga peale võtta... Ei tea. ma kahtlustasin veel, et autojuhid lõid kartma. No mõni mutukas on ikka päris metsiku ilmega. Pole terve igaviku kammi näinud...

Olime juba oma kolm tundi hääletanud ja juba lootust kaotamas kui nägime eelmalt ühte tolmukarva autot lähenemas. Võttiski teine hoo maha ja keeras just meie juurest hoovi. Meil kulus vaid sekund taipamaks et see oli Pilleke ise. Tuhatnelja tormasime auto juurde ja sel ajal kui Pilleke laadis autosse Mpsi garderoobi, pugesime kõik salamisi kah taha pingile. Ruumi oli seal laialt ja elu ilus. Kuni Tartuni oli meil seega muretu elu. Mutukad korkisid lahti esimesed "imaginaarse imelised" ning üürgasid pool teed Tina Turneri laule laulda.

Pimedas jõudsime Tartusse. Suurem osa mutukaid magas selleks ajaks hambad laiali.

Teate, nii hea oli jälle vana tuttavat linna näha. Siin ju sai alguse minu ilus elu. Siit ma selle Pillekese leidsin. Ja oh kui palju mälestusi. Kuidas sai pehmetega pidutsetud... Ja kuidas me Petsiga tuttavaks saime ja...ehh. Kahju, et Petsi meiega pole.

Aga muide, mul on täna sünnipäev. Palju õnne mulle!

Sünnipäeva puhul käisime mutukatega Pühajärvel SPA-s, ja suusatamas. Ahh kui ilus ilm seal oli... Laia lund langes ja puha.

Praegu on aga väikene nukrus hinges. Ilmselt sünnipäevamasendus. Aastad rõhuvad turjal ja keegi meist ei saa nooremaks. Aeg libiseb käppade vahelt läbi ja oi kuidas tahaks seda hoida kinni...

plaanide tegemine

Nii, Mutukad pakivad oma viimaseid asju kokku ja kohe asume teele. Mõtlesin, et kasutan veel viimast korda Petsi mugavat internetiühendust.
Pikkade ja tuliste arutelude käigus sai paika pandud esialgne liikumisplaan. Põhiline vaidlus käis teemal, et kumba pidi me maakerale tiiru peale teeme.
Et kas tiirutada maakera liikumise suunas või vastupidi. Romantilisem osa mutukatest väitis, et oleks ju ilus liikuda päikese tõusule vastu (ehk siis maakera tiirlemise suunas). See omavat lausa sümboolset tähendust ja pürgimist helgema tuleviku poole.
Praktilisema mõtlemisega vastasleer jällegi leidis, et mõistlik oleks liikuda maakera liikumise vastas suunas. Nii olevat maakera ümbermõõt näiliselt väiksem ja seega lühem maa kõndida. Seletus kõlas järgnevalt: Iga sammuga, mis sa astud, liigub maakera sulle vastu ja seega astud sa iga kord natuke kaugemale. Seega tuleb kokkuvõttes teha vähem samme.
Romantilisem pool üritas vastu väita, et vastupidi, maakeraga pärisuunas liigeldes jõuab kiiremini edasi, sest rändurite liikumiskiirusele lisanduvat siis ka maakera liikumiskiirus.
Praktilisemad mutukad vaidlseid vastu, et kiirus on suhteline nähtus ja sõltub suuresti taustsüsteemist. Aga ei tasu võtta suuremat taustsüsteemi kui see, mis reaalselt midagi mõjutab. Ja et see kui kiirelt me universumis liigume ei loe matka mõttes mitte kui midagi ning õigem on ikkagi liikuda vastu maakera pöörlemise suunda.
Romantilisem osa mutukatest jälle väitis, et just tuleks vaadata laiemast vaatenurgast, sest olevat me ju üks universumiga, mitte eraldiseisev üksus.
See vaidlus kestis edasi ja edasi, minu vaesed kõrvad väsisid ära ja ma läksin pugesin põhku. Hommikul kui ärkasin vaidlesid mutukad endiselt. Et nad ka ühist seisukohta ei suuda võtta.

Otsustasin ainuisikuliselt, et hakkame liikuma lääne poole. Minu poolest jäägu maakera või seisma, aga ma olen alati tahtnud Pariisis käia. Ja eks pärast siis näeb, kuhu edasi.

Nii, näikse, et mutukad on oma asjad vahepeal enamvähem kokku saanud ja läheme ongi aeg lahkumiseks. Plaanime hääletada ja mandrile pääseda. Edasi võtaks suuna Tartu peale. Käiks veel Hakut vaatamas ja kontrolliks kuidas poheemmutukad, end üleval pidanud on. Ja siis Lätti!

Orissaares

Ümbermaailmareisi 1. raport

Lahkumine metsast oli südantliigutavalt kaunis. Lahkujad lehvitasid ja soovisid kõike paremat. Mutukate segakoor esitas loo "Teele teele mutukakesed". Olgugi, et segakoori read olid kõvasti kahanenud kõlas laul peaaegu et kaunilt. Kuigi võibolla oligi see tingitud hõrenenud ridadest - vähem möödalauljaid. Vastuseks esitas meie pasunaorkester loo: "Kui kallist kodust läksin..."

Mahajääjad toppisid lahkujatele veel hädavajalikku kraami kaasa ning hüüdsid õpetussõnu.

Isegi siis kui me olime juba kodumetsa seljataha jätnud võis aegajalt veel kohata mõnda mutukat, kes ähkides meile järele jooksis, et manitseda mõnda reisumeest. "Hoia jalad kuivad!" "Vaata et sa krokudillidega tüli norima ei lähe!" "Hoidu tumedasilmsete libekeelte eest!" "Vaata et sa endale mõnda võõramaa haigust külge ei saa!" "Kas sa ikka sooja aluspesu võtsid kaasa?" jne jne jne

Kõikidest manitsustest hoolimata oleme edukalt oma karavaniga Orissaarde jõudnud. Selgus et nii suure kambaga matkamine on kohutavalt aeganõudev tegevus. Koguaeg kipub keegi maha jääma või tahab jalgu puhata või pikniku pidada või mida iganes. Tuleb kõrva taha panna, et ilmselt me kogu maailmale jala tiiru peale ei tee. Täna õhtul toimub Petsi juures koosoleks mutukate helgeimate peadega. Paneme paika esialgse teekonna (ühel mutukal on gloobus ja jäme punane pliiats). Samuti tuleb varusid täiendada.

Rääkides Petsist. Näikse, et ta ei taha meiega ikka kaasa tulla :(. Ütleb, et keegi peab ju kodu valvama ka jääma. Häbematune. Kas temas polegi siis seikleja verd? Isegi mina, elus palju näinud jänes, ihkan näha midagi uut.

pets küll ütles, et jääb mind ootama, aga mina ei tea kas neid konnasid saab usaldada... Lubasin talle mnt Everesti tipust postkaardi saata...

Homme (või siis ülehomme) asume jälle teele. Eks kuulete meist veel.

Ettevalmistused

Justkui vastuseks Lugupeetud Lasiklooma kommentaarile teatasid terve hulk mutukaid olles kuulnud minu ümbermaailmareisi plaanist, et vot nemad tahavad ka kaasa tulla. Nüüd käib metsa all kohutav sagimine ja pakkimine. Just vaatasin kuidas pisike mutukas nimega Krumpstein endast vähemalt 3 korda suuremat kotti seljas tassis ja pomises omaette arutleda, et kas ikka piisab 68 paarist sokkidest ja 45 komplektist soojast pesust. Ehh neid küll.
Lahkumine on plaanitud homme pärastlõunaks. Meie esimeseks sihtpunktiks saab olema Orissaare. Üritan Petsi veenda kah reisile tulema. Ja eks ma katsun teid ikka oma liikumistega kursis hoida, kuigi ma ei tea kui palju mul õnnestub internetti saada.
Kuigi olen avastanud, et mutukate seas on ka väga tugeva tehnilise taibuga mäkaiver-tüüpe. Kes tõemeeli suudavad nätsust ja paarist traadijupist vastuvõtja valmis nikerdada.

uued plaanid

Olen endiselt elus, kui kellelgi on tekkinud vastupidiseid kahtlusi.

Kohe väga elus. Ja mul on plaan!

Ma kavatsen minna ümbermaailma reisule. Käesoleval hetkel tegelen intensiivselt asjade pakkimisega. Praeguse seisuga olen suutnud kaasa pakkida hambaharja, käteräti ja paanikašokolaadi (ja natuke kuivatatud mandariinikoori hädaolukorraks). Mis te arvate, kas on veel midagi olulist, mis tuleks ilmtingimata kaasa pakkida?

Ood jõulusöömingule

Ilusat aastavahetust teile ja Hyvää Uuta Vuota.
Ja väike laulusalm lõpetuseks, mis pajatab minu üksildastest jõuludest (st nad polnud midagi üksidased, see pole võimalik, kui sul on umbes miljon mutukat ümberringi, aga ilma Pilleta) ja aastavahetuseplaanidest:

Siis kui minu Pillekene oli väike Plika
Jõuluöösel mandariine mulle ta tõi ikka.
Mutakai´ga kõneldagi Pillekene proovis
Minuga ta juttu ajas, head uut aastat soovis

Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö,
lisaks verivorstijupp ja kapsasupp.
Väike piparkoogileib, paks ja pruunikas seib
Söö süldikest söö, on ju uusaasta öö!

Nüüd ma elan paksus metsas, Pillet harva näen ma
Aga jõuluõhtul vaja oleks ühtki sõpra
Pakin oma seitsa asja, tõstan kõik nad reele
Aasta lõpuks Muhumaale asun kärmelt teele

Sellised me juba kord oleme...

"Vapper jänes"

Sügis

Olete tähele pannud - õues on sügis. Metsad lõhnavad seente, mulla, langenud lehtede ja niiske sambla järele. Selline natuke nukker, aga väga ilus.
Pilleke käis ükspäev oma uue jalgrattaga mind vaatamas ja tegi mulle natukene sõitu isegi. Rääkis mulle oma raskest elust ja mina jälle kaebasin mutukate peale. Oli äärmiselt värskendav jutuajamine.

kas see ongi lõpp?

Olles nüüd metsajänku olen peaaegu et unustanud kuidas kirjutada arvutiga. See toksimine on eriti vaevaliseks muutunud ja lauseid ka enam moodustada ei oska. Aga metsas on tunda sügist.

Kuna ma enam eriti tihti internetti ei satu, siis arvan, et mul tuleks see blogi sulgenuks kuulutada. Või kui kellelgi on vastuväiteid, siis esitada need paari järgneva kuu jooksul. Aitäh ja tänan tähelepanu eest!

P.S Tervitusi Petsile

vabandused...

Olles nüüd metsajänku satun ma kohutavalt harva internetti ja siis nagu ei oskagi kohe kusagilt kirjutama hakata. Mitte, et mul midagi öelda poleks. Ei, kaugel sellest. Seda kõike on lihtsalt nii palju, et mina oma väikeste käpaksetega ei jõua kuidagi seda üles trükkida. Vaadake, mutukad on ju täiesti püsimatud ja täis uskumatuid vempe ja veidrusi. Iga päev juhtub midagi eriskummalist. Ja kui midagi ei juhtu, siis on see kohe eriti eriskummaline. Aga et seda üles kirjutada, peaks ma omale neti metsa vedama ja pidevalt klahve klõbistama. Seda aga ei juhtu niipea. Seetõttu peategi leppima äärmiselt harvade sissekannetega.
Muide. Pilleke on tagasi. Väheamalt minul on sellest äärmiselt hea meel. Ta käib mind ikka aegajalt vaatamas ka. Räägib uudiseid laiast maailmast ja puha. Eile võttis ta mu linna kaasa. Just seetõttu saangi praegu siin kirjutada. Homme aga lubas ta mu juhul kui ta ära ei unusta, ühte minu väga armsat sõpra vaatama viia. Proovigu ta vaid unustada....