Onu Onju Fjodor

Minaei jõua seda netti tagasi oodata. Ausõna.

Sai teile lubatud, et räägin meie uuest mutukast – Onju Fjodorist. Vot tema on seda tüüpi mutukas, kelle kohta uus on kuidagi raske öelda. Kui teda kohtad, siis tekib tunne nagu oleks teda eluaeg tundnud ja kauemgi veel.
Kui ma poleks näinud, kuidas ta meile kolis, siis oleksin arvanud, et ta on alati meie rõõmsas mutukaperes elanud. Ja ega tema saabumine kolimisele küll ei sarnanenud. Tuli teine kaks kätt taskus ja soni kuklas, ise lõbusat viisikest vilistades. Justkui oleks käinud nurga tagant kioskist ajalehte toomas (seda muljet süvendas ka “Mutuka Teataja”(mutukate ajaleht, millest ma teile kindlasti ka kunagi lähemalt räägin), mida ta rullikeeratuna kaenla all kandis). Mind nähes tervitas ta mind nagu vana tuttavat. Kuna mul oli parasjagu väga kiire (minu pesupulbritšehhi keemialaboris oli üks noor praktikant suutnud korraldada väiksemat sorti plahvatuse. Kõik olevat korras, kuid kuna neid töölisi ei saa usaldada, siis ma pidin kohapeale minema asju kontrollima), siis tervitasin viisakalt vastu ja ei hakanud uurima, et kes ja kust. Kui ma õhtul koju naasin, siis avanes mulle järgnev pilt:
Terve kari mutukaid istus ringis ümber lõkke (kuna ma olen neil rangelt igasuguse omaalgatusliku lõkketegemise ära keelanud, siis kasutasid nad lõkkeks ühte Pille käest “laenatud” teeküünalt) ja Onju Fjodor nende juures aukohal. Ja seal ta istus ja rääkis - ühes käes kann mutukamõduga ja teises lihaleib, millega ta hoogsalt oma sõnade kinnituseks viipas. Kari mutukaid kuulasid teda suu ammuli.
Üks pisem mutukas, keda ma tunnen kui kohalikku marakratti (kohutavalt ulakas ja pikkade näppudega, aga temast räägin teile kindlasti kunagi hiljem) tormas minu juurde ja hüüdis:
“Sooda, Sooda, tule meie sekka. Onu Fjodor on tagasi.”
Minu teada Küll Fendol (nii on selle pisikese mutuka nimi) ühtegi onu polnud (see-eest on tal umbes miljon väikest õde-venda, kes on kõik samasugused marakratid), aga kuna mul midagi targemat teha polnud, siis ei lasknud ma sellel faktil end häirida ja läksin ning liitusin kuulajate seltskonnaga.
Selleks ajaks kui ma “lõkketule” äärde jõudsin, oli Onju oma võileiva lõpetanud ning toppis parasjagu oma pirakat piipu, mille ta põuest oli välja koukinud.
Mind märgates hüüdis ta rõõmsalt: “Aa, näe, zajets, tule võta lonksuke õllekest ja räägime veidi juttu. Kuidas ka käbarad käivad?”
Tavaliselt oleks ma sellise familiaarsuse peale solvunud, kuid Onju puhul oli see kuidagi loomulik. Me nagu tõesti oleks teineteist aastaid tundnud.
Istusin maha, õllest siiski viisakalt keeldudes ja kuulasin, mida meie kallil külalisel rääkida oli. Ja rääkida oli tal nii mõndagi. Oma piipu popsutades ja lopergusi suitsurõngaid puhudes pajatas ta lõbusaid lookesi maast ja ilmast. Samas ei jätnud ta kedagi tähelepanuta. Aegajalt pöördus ta ikka ühe või teise poole. Nt olles just lõpetanud jutustuse seiklusest, kuhu oli kaasatud 3 karu ja üks ablas tüdrukutirts, ning milles ta olevat mänginud olulist rolli, pöördus ta järsku ühe teravaninalise kõrgiilmelise uhket sulgedega kaabut kandava auväärses eas mutukadaami poole: “Sähh Õeke, võta kah lonks ja räägi, kuidas siis ka sinu memm elab?” ning ulatas talle kapa vahutava kraamiga. Selle asemel, et saada vihmavarjuga nahutatud ning igat pidi sõimatud, sai Onju lahke naeratuse osaliseks. Krahvinna Baudelairbonboux (nagu see daam end ise kutsuda armastab (varem kutsus ta end lihtsalt leedi Baudelair´ks, varsti ilmselt hakkab end kuninganna Baudelairbonboux-Montecarloks kutsuma, kuid mul on andmeid, et kunagi ammu-ammu tunti teda lihtsalt Bau-plika nime all), aga temast räägin ehk mõni teine kord) võttis mehise sõõmu mõdu ning vastas lahkelt endal ülahuul õllevahuga koos:
“Oh, memmel läheb hästi, nad puhkavad praegu taadiga Peipsi ääres.” Mul pidi suu üllatusest lahti jätma. Esiteks selle pärast, et see mutukas üldse vaevus vastama ja teiseks selle pärast, et ta vastas täiesti tavalise häälega, mitte sellise vinguva “kõrgklassi” porgandihäälega, nagu ta seda tavaliselt tegi.
“Frida, Fendo, Freia,” pöördus ta järgmiseks põngerjate poole, kes teda ammuli sui vahtisid. “Lipake kööki ja tooge onule veel seda imemaitsvat kooki!”
Uskumatu. Ta oli olnud siin vaid paar tundi ja juba orienteerus ta mutukate nimedes. Minul võttis 3 kuud aega, enne kui ma neid üldse üksteisest eristama hakkasin, aga nimedega olen ma siiamaani hädas (eriti nende Filla põngerjate omadega). Üldse oli ta selle lühikese ajaga suutnud kohalikust mutukapopulatsioonist teada saada kõik mis võimalik. Ja kõik mutukad olid nõus kasvõi vanduma, et nad tunnevad onu Fjodorit (tema eesnime (Onju) ei kasutanud keegi, kõik kutsusid teda onuks) sünnist saati või kauemgi veel. Mina aga võin pea anda selle eest, et tegelikult polnud nad onu Fjodorit kunagi kohanud. Kusjuures ega ma polegi kindel, et Onju tema õige nimi on. Ta nimelt rääkis kerge aktsendiga, ja N-tähte hääldas ta väga pehmelt....
Praeguseks on onu Fjodor kõige armastatum mutukas mutukate seas. Tal endal polegi pesa, kuid sellest pole midagi, mutukad lausa võitlevad selle eest, et onu Fjodorit endale külla kutsuda. Ükspäev käis isegi nõudepesupäkapikkude delegatsioon vana sõpra ja sugulast enda poole külmkapi alla kutsumas. Üldiselt hoiavad nad rohkem omaette, need nõudepesupäkapikud.
Vot selline hüpnotiseeriv inimene on meie uus mutukas Onju Fjodor

P.S Ma võin kihla vedada, et kui ta peaks Pillega kohtuma, siis suudab ta teda veenda, et on tolle ammukadunud vend...