Lahkumispidu

Volbriööl toimus suuremat sorti pidu Vaksali punkris. Nimelt Mia-Maria ja Josferi lahkumispidu. Nad kolivad Saaremaale, et anda oma panus Saaremaa mutukapopulatsiooni taastamisele. Oli see alles pidu! Vähemalt nii rägitakse, mind ennast kohal polnud. Mina hängisin koos Petsi, Osvaldi, Pontulontu ning teiste pehmetega linnas ja vaatasin suurt lõket emajõel ning ilutulestikku. Pillet polnud ka kodus - käis ilmselt jälle tantsimas.
Aga selest peost veidi. Kuulduste kohaselt olevat toimunud suur grillimine. Ma olin päris kuri - olen ju neil korduvalt keelanud tulega mängimise, kuid nad vabandasid, et kasutasid kõiki ettevaatusabinõusid ja hoidsid anumad kustutusvedelikuga lähedal. Ma võiks oma mütsi peale kihla vedada (kui mul müts oleks), et see kustutusvedelik, mis neil ligi oli, oli just see sama kuulus mutukamõdu, mille aurud juba süttivad kergest kuumusest ning mis tuld nähes plahvatab ereda leegiga põlema.
Kui juba Mutuka mõdu ligiduses on, siis tulevad isegi nõudepesupäkapikud perra kaema. Ja kui juba nõudepesupäkapikud kohal on, siis võtab asi korralikult tuurid üles. Mida enam mõdu kurgust alla voolas, seda valjemini hakati laulma ja ülistama meie väikesi rändureid - neist said peaaegu et mutukakangelased
Mia-maria ja Josfer ise võtsid samuti pidutsemisest osa. Nad on üldiselt lahedad mutukad. Sellised mitmekülgsed ja toredad ja tõsi, natuke kiuslikud vahel ja tiba naiivsed aegajalt, aga ma arvan, et nad võiks sobida küll Saaremaale.
Hommikul, kui saabus lahkumise hetk, seisid kõik mutukad, kes veel seista jaksasid, koridoris ning lehvitasid lahkujatele. Oh seda nutkoori! Ja loomulikult lubati kirjutada teineteisele ja külla tulla jne.
Nii et Piret, sa ole hoiatatud, võib juhtuda, et ühel ilusal suvisel päeval sajab terve Vaksali punkri mutukate populatsioon teile sisse. Ütlevad, et nad on tartus ja ei maksa, aga tahavad puhata ja mängida ja vaadata kuidas mutukapopulatsioon Läänemere saartel kasvab!