Kolimisest, tuultest ja vitamiinidest

Ilmad hakkavad külmemaks minema. Sügis saabub.
Ja tormid. Ükspäev oli nii kõva tuul, et tahtis kõrvasid peast ära kiskuda. Peitsin end ühe kivi taha ära ja kuulasin kuidas marutuul puid murdis. Päris hirmutav. Enam ei pesitse ma Sutus maja juures. Liiga tihe liiklus oli seal. Päeval käivad nad siin õunu ja seeni ja ei tea mida veel korjamas ja õhtuti luusivad ümber maja tontlikud kujud (või ma ainult kujutan neid ette, igatahes kõhedaks teeb). Nii kolisingi veidike sügavmale metsa. Siin on täitsa mõnus. Mingisuguseid mugavusi loomulikult pole - hädal käiakse põõsa taga, vett sees pole, elektrist ja internetist loomulikult rääkimata (saate aru, miks ma nii harva kirjutan). A üldiselt mulle siin metsas meeldib.
Mutukaid on ka ütlemata harva näha. Nad on täielikult metsistunud. No muidugi mitte kõik. Mäletate seda klaveriga perekonda? No vot, klaver on neil endiselt alles, ise jooksevad küll ringi kui noored ahvid, aga klaverit löövad ikka läikima... Veidrikud.
Aga Pillet pole ammu näha saanud. Tõsi, tunnen temast veidikene puudust. Ukumatu eks. Aga ta võiks mulle külla tulla. Räägiks natukene elust, armastusest ja muust põnevast.

P.S mul on karv lahti. Millest see tulla võib? Vitamiinipuudus?

P.P.S Illustreeriv materjal on vot sellelt kustnikult: slit-the-soul