vabandused...

Olles nüüd metsajänku satun ma kohutavalt harva internetti ja siis nagu ei oskagi kohe kusagilt kirjutama hakata. Mitte, et mul midagi öelda poleks. Ei, kaugel sellest. Seda kõike on lihtsalt nii palju, et mina oma väikeste käpaksetega ei jõua kuidagi seda üles trükkida. Vaadake, mutukad on ju täiesti püsimatud ja täis uskumatuid vempe ja veidrusi. Iga päev juhtub midagi eriskummalist. Ja kui midagi ei juhtu, siis on see kohe eriti eriskummaline. Aga et seda üles kirjutada, peaks ma omale neti metsa vedama ja pidevalt klahve klõbistama. Seda aga ei juhtu niipea. Seetõttu peategi leppima äärmiselt harvade sissekannetega.
Muide. Pilleke on tagasi. Väheamalt minul on sellest äärmiselt hea meel. Ta käib mind ikka aegajalt vaatamas ka. Räägib uudiseid laiast maailmast ja puha. Eile võttis ta mu linna kaasa. Just seetõttu saangi praegu siin kirjutada. Homme aga lubas ta mu juhul kui ta ära ei unusta, ühte minu väga armsat sõpra vaatama viia. Proovigu ta vaid unustada....